Marilyn Jurman rääkis vaimse tervise teemadel 19. mai Helis Rosin
10. mail kohtusid Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 9.–12. klassi õpilased näitleja ja laulja Marilyn Jurmaniga. Koolipsühholoogiks õppiva külalise kutsusid Põltsamaale 11. klassi õpilased oma projektitöö raames, et edendada õpilaste teadlikkust vaimse tervise teemadel.
Oma etteastet alustas Jurman ausa ülestunnistusega, et ta tunneb esinemishirmu. „Mis aitab esinemisnärvi vastu? Mina olen avastanud, et teed seda ikkagi. Sa lihtsalt lepid sellega, et suu on kuiv ja käed värisevad,“ selgitad ta kuulajatele. „Ärevusest ei ole võimalik lahti saada, aga seda saab leevendada. Minul võtab 5-10 minutit aega, siis hakkan end laval mugavalt tundma,“ tõdes ta.
1985. aastal sündinud Marilyn Jurman käsitles vaimse tervise teemasid, toetudes omaenda kogemusele. Gümnasistina oli ta tegus noor, kes otsis vastust küsimusele: Kes ma olen? „Praegu ma tean seda, aga gümnaasiumis ma päris täpselt ei teadnud. Tundus, et teised teavad, aga minul endal olid kahtlused, kes ma päriselt olen.“
Ülikooli esimesel aastal langes ta näitlemist õppides depressiooni, sest kujundas enesehinnangu teistelt saadud tagasiside põhjal. „Üldistasin ühe õppejõu arvamuse kõigile inimestele,“ analüüsis ta tagamaid, miks ta lõpetas ühel hetkel isegi sõpradega suhtlemise. Vastused oma küsimustele leidis ta tänu ühele hoolivale õppejõule, kes soovitas lugeda psühholoogiateemalisi raamatuid. Neid raamatuid lugedes õppis ta ennast paremini tundma ja hakkas tekkinud olukorra põhjuseid nägema.
Kaks aastat tagasi sai ta ATH diagnoosi (aktiivsus- ja tähelepanuhäire). „Vanasti arvati, et tüdrukutel seda ei esinegi,“ tõdes ta ja lisas, et teismelise ja ATH inimese aju on väga sarnased.
Kirjandusest tõi ta eheda näitena Tom Sawyeri, kellele kaasajal antaks samuti aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoos. Lisaks soovitas ta lugeda Skoglundi raamatut „ATH – tublist tüdrukust läbipõlenud naiseks“.
Kohtumise jooksul kirjeldas ta lihtsustatult teismelise ja täiskasvanu mõttetegevuse erinevusi ja rõhutas, et igale tundele eelneb mõte ning igale käitumisele eelnev tunne. „Kui saame aru, kes me oleme, loksuvad asjad paika,“ kinnitas ta.
Intervjuu Marilyn Jurmaniga
Mis ajendas Sind tulema noortega kohtuma?
Ma armastan noori, eriti teismelisi.
Ütlesid, et oled praegu lõpetamas koolipsühholoogia eriala. Mida need õpingud Sulle on juurde andnud?
Enesekindlust, reaalseid teadmisi ja praktilisi oskusi, kuidas tõenduspõhiselt nõustada ja lahendada olukordi. Samuti, kuidas läbi viia projekte ja grupitöid. Silmaringi on see ka kõvasti laiendanud.
Oled Sa varem ka koolides noortega kohtumas käinud?
Jah, ma käin aastas ikka päris mitu korda. Suviti käin tihti laagrites rääkimas erinevatel teemadel. ATH teemadel olen pigem rääkinud täiskasvanutele ja õpetajatele. Noortega lähen selle teemaga vähem süvitsi. Aga kuna tüdrukud sellest palusid rääkida, rääkisin ka sellest.
Enamasti räägin aju eripärast ja teismeliste arengu eripäradest, et kuidas toime tulla enda erilise ajuga.
Kuidas Sul näitlemisega lood on?
Sellega ma praegu ei tegele. Hetkel olen täiskäigul ülikoolis. Kui kõik läheb hästi, peaksin sel aastal lõpetama. Seejärel peab uued otsused vastu võtma. Kas näitlemine sinna sisse mahub või ei, seda ma ei oska öelda.
Millele sa soovid inimeste tähelepanu juhtida tänase esinemise kontekstis?
On üks lihtne mõte, mida millegipärast on keeruline praktikas teha: aktsepteerimine. Esiteks tuleks püüda iseennast aktsepteerida – olenemata sellest, kuidas meil parasjagu läheb. Iseennast tuleb aktsepteerida sellisena nagu oleme.
Mõlemal juhul tehke endale pai – kui ebaõnnestub, siis ikka juhtub ja järgmine kord teen paremini või et kõik õnnestus, siis on ju superhästi! Tihti läheb mõte sellele, et oleks võinud teha veel paremini või et ainult minuga juhtub nii. Tuleb aktsepteerida olukorda nii, nagu see on. Olla endaga sõbralik. Teiselt poolt tuleks aktsepteerida ka teisi, eriti noori, sellisena nagu nad on. Nad ongi noored.
Mulle tundub, et vahel teismelistest sõidetakse üle, ehkki inimesed ei tee seda teadlikult. Teismeline pannakse fakti ette – otsusta ära, kas sa oled laps või täiskasvanud inimene. Tuleb aktsepteerida, et teismelised pole ei lapsed ega täiskasvanud. Nad on teismelised. Selle rolliga tulevad hoopis teistsugused omadused ja võimekused. Ambivalentsus, mille ma välja tõin – tohutu loomingulisus ja tegutsemisjanu, teisalt riskeerimine ja impulsiivsus. See lihtsalt on nii. Ei ole mõtet suruda noori mingisse kasti, kuhu nad ei kuulu. Kõik tuleb omal ajal.
Marilyn Jurman kinkis enda kirjutatud noorteraamatu Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kooliraamatukogule, kuhu kirjutas sisse ka pühenduse.
Oma etteastet alustas Jurman ausa ülestunnistusega, et ta tunneb esinemishirmu. „Mis aitab esinemisnärvi vastu? Mina olen avastanud, et teed seda ikkagi. Sa lihtsalt lepid sellega, et suu on kuiv ja käed värisevad,“ selgitad ta kuulajatele. „Ärevusest ei ole võimalik lahti saada, aga seda saab leevendada. Minul võtab 5-10 minutit aega, siis hakkan end laval mugavalt tundma,“ tõdes ta.
1985. aastal sündinud Marilyn Jurman käsitles vaimse tervise teemasid, toetudes omaenda kogemusele. Gümnasistina oli ta tegus noor, kes otsis vastust küsimusele: Kes ma olen? „Praegu ma tean seda, aga gümnaasiumis ma päris täpselt ei teadnud. Tundus, et teised teavad, aga minul endal olid kahtlused, kes ma päriselt olen.“
Ülikooli esimesel aastal langes ta näitlemist õppides depressiooni, sest kujundas enesehinnangu teistelt saadud tagasiside põhjal. „Üldistasin ühe õppejõu arvamuse kõigile inimestele,“ analüüsis ta tagamaid, miks ta lõpetas ühel hetkel isegi sõpradega suhtlemise. Vastused oma küsimustele leidis ta tänu ühele hoolivale õppejõule, kes soovitas lugeda psühholoogiateemalisi raamatuid. Neid raamatuid lugedes õppis ta ennast paremini tundma ja hakkas tekkinud olukorra põhjuseid nägema.
Kaks aastat tagasi sai ta ATH diagnoosi (aktiivsus- ja tähelepanuhäire). „Vanasti arvati, et tüdrukutel seda ei esinegi,“ tõdes ta ja lisas, et teismelise ja ATH inimese aju on väga sarnased.
Kirjandusest tõi ta eheda näitena Tom Sawyeri, kellele kaasajal antaks samuti aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoos. Lisaks soovitas ta lugeda Skoglundi raamatut „ATH – tublist tüdrukust läbipõlenud naiseks“.
Kohtumise jooksul kirjeldas ta lihtsustatult teismelise ja täiskasvanu mõttetegevuse erinevusi ja rõhutas, et igale tundele eelneb mõte ning igale käitumisele eelnev tunne. „Kui saame aru, kes me oleme, loksuvad asjad paika,“ kinnitas ta.
Intervjuu Marilyn Jurmaniga
Mis ajendas Sind tulema noortega kohtuma?
Ma armastan noori, eriti teismelisi.
Ütlesid, et oled praegu lõpetamas koolipsühholoogia eriala. Mida need õpingud Sulle on juurde andnud?
Enesekindlust, reaalseid teadmisi ja praktilisi oskusi, kuidas tõenduspõhiselt nõustada ja lahendada olukordi. Samuti, kuidas läbi viia projekte ja grupitöid. Silmaringi on see ka kõvasti laiendanud.
Oled Sa varem ka koolides noortega kohtumas käinud?
Jah, ma käin aastas ikka päris mitu korda. Suviti käin tihti laagrites rääkimas erinevatel teemadel. ATH teemadel olen pigem rääkinud täiskasvanutele ja õpetajatele. Noortega lähen selle teemaga vähem süvitsi. Aga kuna tüdrukud sellest palusid rääkida, rääkisin ka sellest.
Enamasti räägin aju eripärast ja teismeliste arengu eripäradest, et kuidas toime tulla enda erilise ajuga.
Kuidas Sul näitlemisega lood on?
Sellega ma praegu ei tegele. Hetkel olen täiskäigul ülikoolis. Kui kõik läheb hästi, peaksin sel aastal lõpetama. Seejärel peab uued otsused vastu võtma. Kas näitlemine sinna sisse mahub või ei, seda ma ei oska öelda.
Millele sa soovid inimeste tähelepanu juhtida tänase esinemise kontekstis?
On üks lihtne mõte, mida millegipärast on keeruline praktikas teha: aktsepteerimine. Esiteks tuleks püüda iseennast aktsepteerida – olenemata sellest, kuidas meil parasjagu läheb. Iseennast tuleb aktsepteerida sellisena nagu oleme.
Mõlemal juhul tehke endale pai – kui ebaõnnestub, siis ikka juhtub ja järgmine kord teen paremini või et kõik õnnestus, siis on ju superhästi! Tihti läheb mõte sellele, et oleks võinud teha veel paremini või et ainult minuga juhtub nii. Tuleb aktsepteerida olukorda nii, nagu see on. Olla endaga sõbralik. Teiselt poolt tuleks aktsepteerida ka teisi, eriti noori, sellisena nagu nad on. Nad ongi noored.
Mulle tundub, et vahel teismelistest sõidetakse üle, ehkki inimesed ei tee seda teadlikult. Teismeline pannakse fakti ette – otsusta ära, kas sa oled laps või täiskasvanud inimene. Tuleb aktsepteerida, et teismelised pole ei lapsed ega täiskasvanud. Nad on teismelised. Selle rolliga tulevad hoopis teistsugused omadused ja võimekused. Ambivalentsus, mille ma välja tõin – tohutu loomingulisus ja tegutsemisjanu, teisalt riskeerimine ja impulsiivsus. See lihtsalt on nii. Ei ole mõtet suruda noori mingisse kasti, kuhu nad ei kuulu. Kõik tuleb omal ajal.
Marilyn Jurman kinkis enda kirjutatud noorteraamatu Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kooliraamatukogule, kuhu kirjutas sisse ka pühenduse.
