Põltsamaa Ühisgümnaasiumis oli 20.–24. märtsini muusikanädal, mille raames toimusid erinevad kontserdid. Kuulajate ette astusid Koit Toome, vaskpilliansambel Brassical, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi puhkpilliorkester, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kammerkoor ja Põltsamaa Muusikakooli õpilased.
Muusikanädalat korraldanud 11. klassi õpilased Johanna Järva, Tauri Kalmet, Martin Suursaar ja Jakob Vilhelm Maikalu pidasid nädala tipphetkeks Koit Toome esinemist. Ta andis Põltsamaa Ühisgümnaasiumi aulas kolm kontserti, et kõik õpilased pääseksid kontserti nautima.
Toome alustas oma etteastet tutvustusega: „Saame tuttavaks! Mina olen Koit, olen sündinud Tallinnas. Olen 44-aastane ja professionaalse muusikuna olen leiba teeninud juba 28 aastat.“
Ta tunnistas, et kooli ajal oli tema lemmiktund hoopis kehaline kasvatus ja korvpallimäng. „Kuidas ma muusika juurde sattusin? Minu ema oli klaverit õppinud, aga tema klaveriõpingud jäid pooleli. Sündisin, kui ta oli 19-aastane. Kodus hakkasin umbes 4-aastaselt klaverit klimberdama ja ema otsustas mind muusikakooli panna.“ 7-aastasena alustas Koit õpinguid Tallinna muusikakeskkoolis.
„Põhikooli ajal olin klassis ainuke poiss, kes mõnes poistekooris ei laulnud. Ühel päeval võttis klassivend mind kaasa ja tegi Lydia Rahulaga tuttavaks. Hakkasin samuti kooris laulma. See oli ülilahe aeg: sel ajal ei saanud perega välismaal käia nagu tänapäeval, aga poistekooriga reisisime pool maailma läbi,“ kiitis Toome.
Jaak Joalat kirjeldas ta kui suurt muusikalist mõjutajat. „Tol ajal polnud Spotifyd ega isegi internetti. Plaate oli raske saada. Jaagul olid tohutud plaadivarud ja ta andis neid mulle kuulata. Soovitas, et kuula läbi, see võib sulle meeldida.“
Sarmika olekuga laulja tunnistas, et keskkooli ajal oli ta kehva lavanärviga ega julgenud teiste ees laulda. „Aga pärast koolitunde võisin pikalt klassis olla ja oma laule laulda.“
Oma esimest kontserti kirjeldas Koit Toome järgmiselt: „See oli 1995. aasta suvel Pärnu vallikraavis. 4000 inimest oli kuulamas, minul põlv värises. Ma ei teadnud, kuidas laval olla, mida publikule rääkida, kuidas kõndida… Kõik, mis valesti sai minna, läkski valesti. Äsja ostetud esinemisriided olid maha jäänud. Meie manager pani teise esitaja fono mängima. Mõtlesin, et vajun piinlikkusest lava alla.“
Aga sellega tema debüüt veel läbi ei saanud. „Vaatasin: lava ees tüdrukud hüppavad. Mõtlesin, et lähen löön patsu. Olin näinud, et nii tehakse. Sel hetkel vihma sadas ja publik seisis vees. Olin kõrgel laval. Nii kui ma oma käe välja sirutasin, tuli minu näpuotstest leek välja. Andsin tüdrukutele sellise elektrišoki, et ma ise ehmatasin ära ja nemad said ka šoki,“ meenutas Toome.
Siis aga jääb Toome pilk Põltsamaa Ühisgümnaasiumi aulas ühel neiul pidama. „Oi, vaata, mis pusa!“ 9. klassi õpilasel Janne-Maril on Koit Toome fotoga pusa seljas. „Koit Toome fännamine on mul geenides, ema ja tädi on ka tema fännid,“ tunnistas neiu pärast kontserti. Igast Koit Toome kontsertist on tal kodus ka ühine foto lauljaga.
Lisaks oma lavakogemustele esitas Koit Toome erinevatel kümnenditel tuntuks saanud hitte, nende seas „Merelapsed“, „On küll hilja“ ja „Verona“. Samuti said õpilased muusikule küsimusi esitada.
Muusikanädala korraldamist toetas Eesti Kultuurkapital.
Lühiintervjuu Koit Toomega
|
Käid mööda koole ja räägid oma lugu. Mida see sulle annab? Oluline on häälestada end ette – kas publikuks on algklassi õpilased, põhikool või keskkool. Täna oligi kolm kontserti järjest – alustades väikestest ja lõpetades suurtega. Seltskond oli erinev ja ka jutud, mida rääkisin ja palad, mida esitasin, olid erinevad. Tore on noortega rääkida ja lasta neil erinevaid küsimusi esitada.
Mis on kõige klassikalisemad küsimused, mida küsitakse?
Millised seosed tekivad Põltsamaaga?
Kui mõni koolinoor mõtleb samuti muusikukarjäärile, siis milline on soovitus? Enda elule vaadates näen, et asjadest, millest olen unistanud, on varem või hiljem lõpuks juhtunud. |
