Käesoleval kevadel võõrustasime Põltsamaa Ühisgümnaasiumis Ilmatsalu Põhikooli esindajaid, kes tulid meie koolieluga tutvuma. Külalisteks olid huvijuht Heidi Piisang ja õppejuht Airi Pärnamets.

Tulekuks andis põhjuse Ilmatsalu Põhikooli traditsioon nimega õppimispäev. See on päev, mil kõik nende kooli õpetajad lähevad mööda Eestit erinevatesse koolidesse kogemuspäevale ülesandega teatud aspektidele tähelepanu pöörata.

Ilmatsalu Põhikooli arengukavast tulenevalt käisid kooli töötajad seekord vaatamas, kuidas erinevates koolides õppeprotsesside juhtimine toimub, kuidas õpilased enesejuhtimist praktiseerivad ning püüdsid märgata väikseid nüansse, kui koolimajja sisse astuda ja suhelda kooli töötajatega.

Heidi Piisang ja Airi Pärnamets tõdesid, et kuna nad on ka Põltsamaa Ühisgümnaasiumi vilistlased, oli see nende jaoks tore taaskohtumine oma kooliga, sest nad pole vahepeal aastakümneid siin käinud. Maja on tuttav, aga uues kuues. Mõned inimesed olid tuttavad, nendega oli tore taaskohtuda.

Olles koolimajaga tutvunud, jagasid nad oma esimesi mõtteid:
* Meeldis pesa, mis oli lastele tehtud: sa oled teistele nähtav, aga samas oma turvalises pesas.
* Rääkivad seinad on alati head – need räägivad nii mõndagi kooli kohta ja räägivad selle kohta, mis elu seal elatakse. Meie käime siit küll korraks läbi ja lähme kohe ära, aga siin on sajad inimesed, kellele see on elu osa ja see on hästi-hästi oluline, milline keskkond on ja kuidas siin toimetatakse.
* Kogemusring oli hästi mõnus, et kuulata, kuidas teistes koolides on, vaadata, mis meil on, võrrelda, kas midagi muuta, üle võtta või mitte üle võtta.
* Inimestega rääkimine on kõige mõnusam.

Õppejuht Airi Pärnamets:
Mul on hea meel näha, et mõlemad koolid on uuendusmeelsed. Meil on samad teemad: hindamine; õpioskused, millega ka aineõpetajad tegelevad; ennastjuhtiva õppijaga tegelemine. Õpetajate õppimine – te toimetate ka vaheaegadel kindla plaani järgi ja tegutsevad õpiringid.
Meie samamoodi proovime ja katsetame. Kui ei tule välja, muudame. Oleme proovinud ka paaristunde või pikki tunde katsetada. Meie koolid on erinevad, oleme teiega võrreldes väike kool, aga suunad on ikka samad. Lähtume lapsest – temal on vaja õpioskusi ja ennastjuhtivust, et ta tuleks endaga toime ja saaks hakkama.
Iga kool peab jõudma ise oma fookuseni, küsides „Kuidas?“ eesmärgini jõuda. „Miks“ peaks olema kõikidel koolidel üsna sarnane. Sellest tulenevalt võivad olla ka mingid eripärad, aga see viis, „kuidas“ sinna jõuda, on tõesti igaühel oma valida ja sõltubki sellest, mis võimalused on. See rikastabki, sellest saab õppida ja seepärast ongi hea, et meie teeme omamoodi, aga suund ja siht on ikkagi sama. Me võime jõuda eri viisidega ühekaugele.
Meie väike valupunkt on valikute pakkumise teema. Kas peaksime korraldama samamoodi valikainete nädalaid edaspidi?
Mõned muudatused, mille hiljuti tegime, on koolipäeva algus kell 8.45 ja paaristundide juurutamine. Tegime kõik muutused korraga ära. Muudatuste osas avaldati ka skepsist. Meil ei ole koolikella – meil ei helise kell tundi, mistõttu võis tekitada küsimust, et kust õpilane teab, millal on aeg tundi minna või millal tund lõpeb.
Kodused tööd on meil hästi eesmärgipärased, peab olema kindel arusaam, miks ma seda teen.
Meie õpetajad on paaristunni kohta andnud tagasisidet, et tahaks tagasi üksikuid tunde. Eriti kehtib see nende ainetundide kohta, mida ongi kaks tundi nädalas. Ma arvan, et paaristundi tuleb hästi planeerida ja teistsuguselt üles ehitada.
Õpilased ise eelistavad, et üks õppeaine on läbi terve õppeaasta. Meil on seitsmendas praegu see kogemus, et üks poolaasta on kaks tundi bioloogiat.