Uudised

Miks Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetajad streigivad 22. jaanuar jaanika.parn

Paljude Eesti õpetajate mõtted on hästi sõnastanud Kiili Gümnaasiumi õpetajad. Aitäh teile!

Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetajad jagavad kolleegide seisukohti.

Miks Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetaja streigib


Meie kooli õpetajaskond on otsustanud liituda üleriigilise streigiga. On kahju, et streigi kavandamise perioodil on jäänud kõlama vaid see, et õpetajaskond nõuab kõrgemat palgamäära. Tahame selgitada, et nii see siiski ei ole ning streikima sunnib õpetajaskonda hoopis see, et aasta-aastalt lisandunud kohustuste, kvalifikatsiooninõuete ja ülesannete hulk ei ole juba ammu palganumbriga proportsioonis. 

Riiklikus plaanis on hariduse arengukavad olnud ambitsioonikad, sõnades on kinnitatud hariduse prioriteeti ja õpetajate tähtsust ühiskonnas. Reaalsuseks on aga olukord, kus õpetajaskond vananeb, noored ei jõua kooli (või ei jää kooli püsima), töökoormus, ootused õpetajale ja kooli vastutus järjest suurenevad. See põhjustab õpetajate ületöötamist, läbipõlemist, terviseprobleeme ja lõppkokkuvõttes töölt lahkumist. Kooli ja õpetajate kohustuste hulk kasvab igal aastal, reaalset riigipoolset abi kõige sellega toimetulekuks aga napib.  

Õpetajate juurdekasv ja õpetajakoolitus ei ole piisav. Negatiivset trendi õpetajate juurdekasvus oleme näinud juba mitmeid aastaid. Tänaseks oleme seisus, kus mõne aine õpetajat on ületamatult keeruline leida. Töökuulutuse peale ei tule ühtegi sooviavaldust. Kool on üsna võimatus seisus, aga tunnid tuleb ära anda.  

Kiiret lahendust sellele ei ole, aga probleemiga tuleb tegeleda täna ja praegu. On oluline, et õpetaja amet oleks hinnatud ja vääriliselt tasustatud. Ainult nii on võimalik, et noored õpetajad tahavad kooli tööle tulla. Streigiga juhivad õpetajad tähelepanu asjaolule, et ei piisa ühekordsest palgatõusust, vaid tarvis on pikemat plaani ja konkreetseid kokkuleppeid tulevikuks. 

Samuti ei ole vastuvõetav, et riiklikult puudub jätkuvalt selgelt välja töötatud karjäärimudel, kus lisaks noortele õpetajatele oleks väärtustatud kogemus ja töötatud aastad. Suurema pädevusega õpetaja peaks teenima oluliselt kõrgemat töötasu. Õpetajate karjäärimudel peab sisaldama vähem bürokraatiat, olema läbipaistev, lugupidav ja objektiivne. 

Õpetajate töökohustuste hulk kasvab pidevalt. Eriti drastiline muutus toimus 2013. aastal, kui haridus- ja teadusministeerium alustas kaasava hariduse juurutamist. Hariduslikele erivajadustele spetsialiseerunud koole hakati sulgema ning eritingimusi vajavad õpilased toodi üle tavaklassidesse. Ideeliselt üllas ja empaatiline reform on kujundanud õpiruumi selliseks, kus mitmed õpetajad põlevad läbi või loobuvad erialasest tööst. Töökoormus suurenes märgatavalt. Tavaõpetajal puudus vastav erialane ettevalmistus, samuti ei lisandunud vajalikke õppematerjale. Hakkama tuli (ja tuleb siiani) saada väga erinevate õpilastega. Tavakooli tingimustes tähendab see sageli olukorda, kus klassiruumis on 4-5 erivajadusega õpilast ning nende õpetamine nõuab individuaalset lähenemist igale õpilasele. Lisaks on klassis ka need 22 „tavalist“, kes samuti tähelepanu vajavad. Lisaks mõni andekas, kelle märkamiseks ei jätku sageli enam aega ega ressurssi.  

Sama juhtus Ukrainast saabunud õpilastega. Puuduvad õppematerjalid ning teadmine õpilaste varasemast koolikogemusest ning õpioskustest. Klassidesse lisandusid võõrast keelekeskkonnast pärit õpilased, kes vajaksid nõustamist ja toetust, kuid paraku puudub tugispetsialistidel keelealane võimekus. Tekkinud on olukord, kus meie õppekava ja koolikohustus laieneb õpilastele, kes pole meie koolisüsteemi ja õppekorraldusega tuttavad. Motivatsioon keeleõppeks on madal ning riiklikult eeldatavaid tulemusi ei paista. Samas on koolidel kohustus viia õpilased lõpueksamiteni Eesti õppekavas sätestatud tingimustel.  

Eelmisel õppeaastal lisandus koolidele kohustus pakkuda õpilastele B võõrkeele valikut. Küll aga ei lisandunud vastava ettevalmistusega õpetajaid, ega õppematerjale. Koolid olid taas olukorras, et kõrgemalt tulev korraldus oli vaid- tehtagu! 

Õpetajale  on lisandunud kohustus iga õpilase individuaalsuse märkamiseks,  individuaalse õpitee kujundamiseks, ainetevahelise lõimingu korraldamiseks ning kõigi õpilastega iga-aastase arenguvestluse läbiviimiseks. Lisaks lapsevanemate nõustamine, õppekavade ja ainekavade uuendamine ning iseenda ainealane täiendamine.  

Õpetajatöö sisu teab vaid õpetaja. Inimene, kes pole päevagi seisnud klassi ees, ei tunneta selle töö koormust ega vastutust. 

Õpetajaskond on olnud leplik pikki aastaid. Küllap oleks ka edaspidi, kui nende töökoormust ja vastutust mõistetaks. Ülbus ja üleolevus tipp-poliitikute väljaütlemistes on viinud õpetajad selleni, et au, väärikuse ja haridussüsteemi jätkusuutlikuks säilimiseks oleme sunnitud alustama streiki. Ootame, et valitsuse lubadustele järgneksid ka teod. Oma sõnade ja lubaduste eest tuleb vastutada ka peale valimisi. Kui haridus on prioriteet, vajame selle kinnituseks ka reaalseid tegusid. 

See on meie ühine vastutus õpetajaameti ja kvaliteetse hariduse säilimise ees. 

Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetajad 

Täname kõiki toetajaid!

Meie kooli õpetajaskond on otsustanud liituda üleriigilise streigiga. On kahju, et streigi kavandamise perioodil on jäänud kõlama vaid see, et õpetajaskond nõuab kõrgemat palgamäära. Tahame selgitada, et nii see siiski ei ole ning streikima sunnib õpetajaskonda hoopis see, et aasta-aastalt lisandunud kohustuste, kvalifikatsiooninõuete ja ülesannete hulk ei ole juba ammu palganumbriga proportsioonis. 

Riiklikus plaanis on hariduse arengukavad olnud ambitsioonikad, sõnades on kinnitatud hariduse prioriteeti ja õpetajate tähtsust ühiskonnas. Reaalsuseks on aga olukord, kus õpetajaskond vananeb, noored ei jõua kooli (või ei jää kooli püsima), töökoormus, ootused õpetajale ja kooli vastutus järjest suurenevad. See põhjustab õpetajate ületöötamist, läbipõlemist, terviseprobleeme ja lõppkokkuvõttes töölt lahkumist. Kooli ja õpetajate kohustuste hulk kasvab igal aastal, reaalset riigipoolset abi kõige sellega toimetulekuks aga napib.  


Õpetajate juurdekasv ja õpetajakoolitus ei ole piisav. Negatiivset trendi õpetajate juurdekasvus oleme näinud juba mitmeid aastaid. Tänaseks oleme seisus, kus mõne aine õpetajat on ületamatult keeruline leida. Töökuulutuse peale ei tule ühtegi sooviavaldust. Kool on üsna võimatus seisus, aga tunnid tuleb ära anda.  

Kiiret lahendust sellele ei ole, aga probleemiga tuleb tegeleda täna ja praegu. On oluline, et õpetaja amet oleks hinnatud ja vääriliselt tasustatud. Ainult nii on võimalik, et noored õpetajad tahavad kooli tööle tulla. Streigiga juhivad õpetajad tähelepanu asjaolule, et ei piisa ühekordsest palgatõusust, vaid tarvis on pikemat plaani ja konkreetseid kokkuleppeid tulevikuks. 

Samuti ei ole vastuvõetav, et riiklikult puudub jätkuvalt selgelt välja töötatud karjäärimudel, kus lisaks noortele õpetajatele oleks väärtustatud kogemus ja töötatud aastad. Suurema pädevusega õpetaja peaks teenima oluliselt kõrgemat töötasu. Õpetajate karjäärimudel peab sisaldama vähem bürokraatiat, olema läbipaistev, lugupidav ja objektiivne. 

Õpetajate töökohustuste hulk kasvab pidevalt. Eriti drastiline muutus toimus 2013. aastal, kui haridus- ja teadusministeerium alustas kaasava hariduse juurutamist. Hariduslikele erivajadustele spetsialiseerunud koole hakati sulgema ning eritingimusi vajavad õpilased toodi üle tavaklassidesse. Ideeliselt üllas ja empaatiline reform on kujundanud õpiruumi selliseks, kus mitmed õpetajad põlevad läbi või loobuvad erialasest tööst. Töökoormus suurenes märgatavalt. Tavaõpetajal puudus vastav erialane ettevalmistus, samuti ei lisandunud vajalikke õppematerjale. Hakkama tuli (ja tuleb siiani) saada väga erinevate õpilastega. Tavakooli tingimustes tähendab see sageli olukorda, kus klassiruumis on 4-5 erivajadusega õpilast ning nende õpetamine nõuab individuaalset lähenemist igale õpilasele. Lisaks on klassis ka need 22 „tavalist“, kes samuti tähelepanu vajavad. Lisaks mõni andekas, kelle märkamiseks ei jätku sageli enam aega ega ressurssi.  

Sama juhtus Ukrainast saabunud õpilastega. Puuduvad õppematerjalid ning teadmine õpilaste varasemast koolikogemusest ning õpioskustest. Klassidesse lisandusid võõrast keelekeskkonnast pärit õpilased, kes vajaksid nõustamist ja toetust, kuid paraku puudub tugispetsialistidel keelealane võimekus. Tekkinud on olukord, kus meie õppekava ja koolikohustus laieneb õpilastele, kes pole meie koolisüsteemi ja õppekorraldusega tuttavad. Motivatsioon keeleõppeks on madal ning riiklikult eeldatavaid tulemusi ei paista. Samas on koolidel kohustus viia õpilased lõpueksamiteni Eesti õppekavas sätestatud tingimustel.  

Eelmisel õppeaastal lisandus koolidele kohustus pakkuda õpilastele B võõrkeele valikut. Küll aga ei lisandunud vastava ettevalmistusega õpetajaid, ega õppematerjale. Koolid olid taas olukorras, et kõrgemalt tulev korraldus oli vaid- tehtagu! 

Õpetajale  on lisandunud kohustus iga õpilase individuaalsuse märkamiseks,  individuaalse õpitee kujundamiseks, ainetevahelise lõimingu korraldamiseks ning kõigi õpilastega iga-aastase arenguvestluse läbiviimiseks. Lisaks lapsevanemate nõustamine, õppekavade ja ainekavade uuendamine ning iseenda ainealane täiendamine.  

Õpetajatöö sisu teab vaid õpetaja. Inimene, kes pole päevagi seisnud klassi ees, ei tunneta selle töö koormust ega vastutust. 

Õpetajaskond on olnud leplik pikki aastaid. Küllap oleks ka edaspidi, kui nende töökoormust ja vastutust mõistetaks. Ülbus ja üleolevus tipp-poliitikute väljaütlemistes on viinud õpetajad selleni, et au, väärikuse ja haridussüsteemi jätkusuutlikuks säilimiseks oleme sunnitud alustama streiki. Ootame, et valitsuse lubadustele järgneksid ka teod. Oma sõnade ja lubaduste eest tuleb vastutada ka peale valimisi. Kui haridus on prioriteet, vajame selle kinnituseks ka reaalseid tegusid. 

See on meie ühine vastutus õpetajaameti ja kvaliteetse hariduse säilimise ees. 

Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetajad 

Täname kõiki toetajaid!