Mõned päevad enne pühi andis Adavere koolipere kolm jõuluetendust. Adavere mõisa fuajees võtsid kõiki kontrolletendusele tulnud külalisi vastu ehitud kuusk, jõululaulud ja klaverimäng ning kooli õppejuht Sirje Jõemaa.
Tegemist oli juba 29. igal aastal toimuva etendusega. Lavastaja Merle Karuksi sõnul on Adaveres jõulunäidendi tegemise traditsioon sama pikk kui tema tööaastad selles koolis. „Esimesest koolis töötamise aastast hakkasin lavastama jõulunäidendit. Võtsin selle kaasa Rakke koolist, kus ma ise õppisin ning kus nääripeod olid hästi suured terviklavastused, mida lavastas tookordse nimega klassivälise töö organisaator koos füüsika õpetajaga. Need peod oli alati üliägedad ning neid oodati. Kui ma ise kooli tööle tulin, teadsin, et just selline peab olema üks hea jõuluetendus. Mul ei olnud ambitsiooni teha etendust ülekooliliseks, aga tahtsin kindlasti teha terviklavastust.“
Kuid nagu tihti juhtub, ei ole uute asjade alustamine kerge. Merle tõdes, et alguses ei olnud näiteringi just palju soovijaid, aga koolis toimunud etendused olid sel ajal ka väga ühesugused, rangelt ette kirjutatud ning isegi natuke igavad. Kuid kuna Merle täditütar õppis siis Adavere põhikoolis ja reklaamis, kui vahva etendus sellest tuleb, saadi etendusele esimesed osatäitja. Juba esimene pidu tuli suur, teistmoodi ning seda tuldi juba uudishimust vaatama. 15 aastat on kogu koolipere jõuluetenduse tegemisel kaasa löönud ning seda isegi koroona ajal, kui otsustati teha kooliperele neli eraldi etendust, kuigi vanematel oli võimalik vaadata vaid etenduse lindistust.
Selleaastane jõululavastus rääkis kadunud jõuluvanast, põhjapõtradest ning jõulutunde otsimisest. Etenduse peategelasteks olid jõulumemm, päkapikud ja tähelapsed, kes tegid saani asemel hoopis raketiga jõuluvana ja jõulutunnet otsides tervele maailmale ringi peale. Näidendis oli nii laule, tantse kui ka sõnalist osa, mis tutvustas etenduse vaatajatele eri maade jõulu- ja aastavahetuse pühadega seotud kombeid ja toite.
Teekonna alguses külastati Rootsit ja Norrat, Saksamaad ja Suurbritanniat, Itaaliat, käidi ära ka kaugel Aafrikas ja Jaapanis. Lavastaja tõi välja, et pühade ajal on olulised sõprus ja koosolemine, pühademeeleolu ja jõulurahu.
Esimese klassi õpilased ei olnud sellise etenduse lõpuga sugugi rahul, vaid tahtsid teada, kuidas lugu lõppeb ja kas jõuluvana jääbki sellel aastal tulemata? Lavastaja rahustas lapsi, et tegelikult ei olnudki jõuluvana kuhugi kadunud ning tuleb laste juurde juba jõuluõhtul.
Nii paljude osalistega tehtud lavastus eeldab meeskonnatööd. Etendust aitasid lavale tuua Kevin, kes hoolitses helitehnilise poole eest, muusikaõpetajad Inga ja Kati, kellel oli laulude juhendamise roll ning Terje, kes juhendas liikumist ja tantse. Lisaks jõulumemme rolli mängimisele juhendas õpetaja Ellen ka enda kolmanda klassi õpilasi. Algse kolme päkapiku asemel jõudsid lavale kahjuks ainult kaks, kes pidid ka puuduva päkapiku teksti ära rääkima. Samuti aitasid jõulunäidendi valmimisele kaasa kõik kooli õpetajad, kes juhendasid enda õpilasi. Selle aasta etendusest jäid mõned väga ägedad kohad paraku õpilaste haigestumiste tõttu ära või tervet osa esitas ainult üks õpilane viie või kuue eest. Need muudatused tuli õpilastega koos läbi mõelda, kuidas neid teha.
Etenduse lavastaja tõi välja ka lavastuse kogukonda ühendava rolli: „Teeme juba mitu aastat mitu etendust, kuna Adavere mõisa saali korraga kõik soovijad ei mahtunud. Nii hakkasimegi tegema mitut etendust, et lisaks lapsevanematele saaksid etendust tulla vaatama ka lasteaia lapsed ja kogukonna vanemad inimesed. Mõni kogukonna liige on ära vaadanud kõik etendused ning tema jaoks algavadki jõulud peale etendust ja piparkookide küpsetamist“. Merle on teadlikult kavandanud jõululavastuse koostööna valmiva etendusena, kuna jõuluaeg on koos olemise ja koos tegutsemise aeg. Lavastajana rõhutab ta kõikide soovijate etenduses osalemise tähtsust, kuna iga laps väärib aplausi ja laval olemise kogemust ning ükskord võib saada taustatantsijast näitleja. Teadlikult on etenduse kavandamisel arvestatud sellega, et esimese klassi õpilased oleksid lavastuses alati päkapikud, kes saavad jääda kogu etenduse ajaks saali, kuigi ka kõik teised õpilased on etendust proovide käigus näinud.
Lavastaja sõnul on tegemist pigem pikema jõuluprojektiga, kuna etenduse õppimine toimus saalitundidena ning algas seekord maailmakaardilt lavastuses olevate riikide ülesotsimise ja nende riikide kultuuriga tutvumisega. Nii näiteks räägiti Aafrika kultuurist ja muusikast, lavastaja enda reisikogemustest, aga otsiti koos vastuseid ka laste küsimustele. Kokkuvõttes nautis lavastaja etenduse ettevalmistamise protsessi ja isegi vahepeal tekkivat väsimust. See oli väga mõnus ning ta ootab seda sama palju kui lapsed.
Lõpetuseks tõi Merle välja lavastuse kõige olulisema sõnumi: „Tore on luua pühademeeleolu ka neile lastele, kellel on seda kodus vähe või üldse mitte. Pühademeeleolu tuleks otsida enda seest ja kodust, ei ole vaja selleks kaugele reisile minna!“
