Oktoober on vaimse tervise kuu ning 17. oktoobril toimus Põltsamaa Ühisgümnaasiumis koolitus lapsevanematele teemal „Lapse vaimse tervise märkamine ja toetamine kodus“. Teemat avas koolipsühholoog Karmen Maikalu.

Esmalt juhtis Maikalu kuulajate tähelepanu asjaolule, et tõenäoliselt viibivad lapsed teises sotsiaalmeediaväljas kui nemad – laste seas populaarsed keskkonnad on TikTok, Youtube ja Snapchat, mille kaudu levivad igasugused videod ja fotod.

Ka digiseadmete kasutatavus on kasvanud. „Enamikul 1. klassi lastest on juba nutitelefon, aga kui paljud vanemad teavad, mida laps sellega teeb?“ tõstatas koolipsühholoog küsimuse. „Üks  vanemliku järelvalve abivahend nutiseadmetele on näiteks Family Link, aga sarnaseid äppe on teisigi,“ tõi ta näite.

Üks kohalolnud lapsevanematest tõi aga välja, et probleem on selles, et lapsed on äppide kasutamises osavamad kui nende vanemad. Ühes peres juhtunud nii, et laps seadistas hoopis vanemate telefonidesse äpi, nii et laps sai jälgida oma vanemate tegevust ja seda, millal vanemad koju saabuvad.

Erinevate käitumisprobleemide algpõhjuseks on sageli vähene ööuni. Maikalu sõnul algavad paljud laste probleemid sellest, et nad ei lähe õigel ajal magama. Kui vähendada nutiseadmes viibitud aega ning tagada piisav uneaeg, lahenevad mitmed probleemid.

Märgid, mida ei tohiks ignoreerida

Üks ohumärk, et lapse vaimse tervisega pole kõik korras, ilmneb lapse muutunud käitumises. „Näiteks enne oli laps hästi sotsiaalne ja suhtleja, aga siis istub nädalate kaupa kodus ja on täiesti endasse tõmbunud. Või vastupidi. Kui toimub järsk õppeedukuse langus, laps hakkab tundidest puuduma. Sellised asjad peaksid lapsevanemal tulukese põlema panema,“ tõdes Maikalu.

Koolipsühholoog tunnistas, et paraku on laste hulgas ka neid, kes tegelevad enesevigastamisega. „Kui neilt küsida, mis põhjusel nad seda teevad, kõlab erinevaid vastuseid. Esimest korda võibki olla põhjuseks uudishimu, kuna keegi teine tegi nii. Aga õnnelik ja terve laps seda teist korda küll ei tee,“ toonitas ta. Enamasti põhjendatakse enda vigastamist sellega, et see vaigistab emotsionaalset valu või aitab tunda mingisugustki tunnet. „On ka neid, kes end lõiguvad ja seda siis teistele eksponeerivad. Need on väga katkised lapsed, kes vajavad abi, mitte hukkamõistu ja pahandamist,“ lisas Maikalu.

Ta soovitas, et kui lapsevanem märkab oma lapsel lõikumise jälgi, on kõige olulisem, aga ka raskem, jääda rahulikuks. „Ära nuta, ära pahanda, ära minesta. Küsi rahulikult: „Räägi, kuidas sul selline mõte tekkis? Mis olukorras see juhtus? Kuidas see sind sellel hetkel aitas? Kas on alternatiivseid variante, mida sellistes olukordades teha?” Oluline on laps rääkima saada,“ julgustas Maikalu.

„Meie, lapsevanemate vastutus on, et me ise läbi ei põleks. Muidu ei suuda me last ka aidata. Nagu lennukil juhendatakse reisijaid: esmalt tuleb hapnikumask endale ette panna,“ tõi ta paralleeli lennusõiduga.

Probleemsed ilmingud kaasajal on ka agressiivsus, depressioon ja söömishäired. „Depressioon on püsiv meeleolu alanemine. Kerge ärrituvus, kurbus, masendus, tujutus – mõni neist sümptomitest on domineeriv. Kaob elurõõm, on vaimne väsimus ja kurnatus.“ Ta toonitas, et on ka rida terviseprobleeme, mis annavad märku, et midagi on valesti.

Sagedane probleem on ka ärevushäire, mis väljendub üleliigses muretsemises, sageli esineb ka paanikahooge. Söömishäiretest on levinuimad anoreksia ja buliimia. Kõikide aspektide puhul tuletas Maikalu meelde, et probleemne käitumine on kõigest jäämäe tipp. Algpõhjus on kusagil mujal.

Usalduslik suhe on kõige olulisem

„Kõige olulisem on usalduslik suhe lapse ja vanema vahel. Kuidas seda tekitada? On oluline, et teil oleks regulaarselt kahekesi veedetud toredaid hetki. Teismelistele meeldib üldiselt söömine ja šoppamine. Minge siis koos sööma või sõitke poodi,“ julgustas Maikalu.

„Koos olles tuleks leida selliseid hetki, kus räägitakse ka sügavamatel teemadel. Esitage küsimusi: Millest sa unistad? Mida sa kardad? Kas mina võiksin lapsevanemana midagi teisiti teha?“ tõi ta näiteid. Ta toonitas, et laste ja vanemate suhe ei tohiks olla ainult käsud ja keelud.

Teadusuuringute põhjal on usalduslikus suhtes kasutusel ka füüsiline kontakt, see annab turvatunnet. „Tehke lapsele kalli, paitage teda, patsutage… täpselt nii, kuidas lapsele meeldib,“ soovitas ta.

„Kui näed siiski probleemi, mida lahendada ei oska, ära jää üksi. Me teeme seda ju oma lapse heaks,“ julgustas koolipsühholoog lapsevanemaid.

Esmase kontaktisikuna vaimse tervise probleemide puhul soovitas ta perearsti või koolipsühholoogi. Samuti leidub kasulikku infot veebilehtedel peaasi.ee ja tarkvanem.ee ning nõu saab küsida ka koolipsühholoogide infoliinilt 1226 ja Lasteabi numbrilt 116 111.

Helis Rosin