28. novembril toimus Põltsamaa Ühisgümnaasiumis lapsevanematele koolitus teemal "Mida peaks lapsevanem teadma kiusamisest?" Teemat käsitles Põltsamaa Ühisgümnaasiumi sotsiaalpedagoog Linda Lääts, kes igapäevaselt tegeleb 1.-5. klassi õpilastega.

Alustuseks selgitas Lääts mõistet “kiusamine” erinevate märksõnade abil. Üks definitsioonidest kõlas järgnevalt: “Kiusamine on olukord, kus korduvalt ja tahtlikult kahjustatakse kedagi, kes on kaitsetu.” Kiusamisel on erinevaid vorme: sõnadega, kaudne (mõjutatakse kolmandaid isikuid kedagi kiusama), füüsiline, aga ka küberkiusamine.

Ta lisas, et kiusamist märgates on oluline reageerida. “Vaikimine on suurim kahju kiusatavale,” selgitas ta. Ta lisas, et parim kaitse on usalduslikud ja toetavad suhted.

Lääts tõdes, et kiusajat iseloomustavad reeglina mõned järgmistest märksõnadest: “Tal on suurem tähelepanuvajadus; hoolimatus teiste suhtes; agressiivsus; empaatia puudumine; soov tõsta enda sotsiaalset positsiooni või saada grupis võimu; grupikaaslaste ootus näha “naljakat” etendust; ta võib olla teises grupis kiusatav; ebastabiilsed, ebaturvalised suhted,” loetles ta.

“Kuidas ära tunda, et minu last kiusatakse?” viskas Lääts küsimuse õhku. “Oluline ohumärk on see, kui tema käitumine varasemaga võrreldes on muutunud. Ohumärkideks on: kardab kooli minna või koolist tulla tavapärast teed pidi; ei taha iseseisvalt kooli minna; palub sageli, et teda autoga kooli viidaks või  saadetaks; ei taha kooli minna, puudub koolist või tundidest ilma selge põhjuseta; kurdab koolipäevade hommikutel, et ta on haige; tuleb koolist sassis ja katkiste riiete või koolikotiga; tuleb koju näljasena (kardab koolis lõunat sööma minna); on endassetõmbunud, vaikne, näib olevat kaotanud eneseusu.” Samuti on ohumärkideks lapse kergesti ärrituvus ja raskus temaga kontakti saada; on üksi, ilma sõpradeta; keeldub rääkimast, mis toimub või annab ebaveenvaid selgitusi eelpool kirjeldatud märkidele. Lääts toonitas, et ükski märk eraldiseisvalt ei viita kiusamise all kannatamisele, küll aga nende kogum.

“Kuidas lapsevanemana käituda, kui sinu last kiusatakse? Loo turvaline õhkkond vestluseks. Jää rahulikuks, räägi rahulikult ja aita ka lapsel rahuneda. Selgita välja nii palju, kui saad. Kuula. Püüa mõista. Aita lapsel rääkida. Kinnita lapsele, et aitad ja toetad teda, koos leiate lahenduse. Enne kui tegutsed, võta aega mõtlemiseks. Planeeri, võta ühendust klassijuhatajaga,” andis Lääts nõu, kuidas keerulises olukorras tegutseda.

“Otsige lahendusi, mitte süüdlasi. Siis on olukordi lihtsam kontrolli alla saada ja lahendada,” tõdes Lääts, kes sageli päeva esimeses pooles lepitab lapsi ja päeva teises pooles nende vanemaid.

Sotsiaalpsühholoog tõdes, et lapsevanemana on raske toime tulla ja raske taluda ka olukorda, kus sinu enda laps on kiusaja. “Lapsele tuleb selgitada, et igal teol on tagajärg. Ka kiusamisel. Samas tuleb rõhutada, et laps ja tema tegu pole seesama,” rääkis Lääts.

Sotsiaalpedagoog lõpetas koolituse võrdlusega ühiskonnast. “Lapsed peegeldavad ühiskonnas toimuvat. Kõige paremini õpivad lapsed meie eeskujust. Kui ütleme, et karjumine pole viisakas ja järgmisel hetkel tõstame ise häält, siis millise signaali lapsele anname? Meie roll on võtta vastutus oma eksimuse eest, nii õpetame ka lapsele vastutuse võtmist,” selgitas Lääts.

Lääts soovitas lisalugemist otsida KiVa (kiusamise ennetamise ja vähendamise programmi) kodulehelt. Kodulehel on tasuta kättesaadav miniõpik lapsevanematele “Kiusajaks või ohvriks võib sattuda iga laps”, aadressil https://kiusamisvaba.ee/kiva-programm/lapsevanemate-miniopik/link opens on new page .