Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi matemaatikaõpetaja ja matemaatika ainesektsiooni juht Birgit Kuslap.
Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Olen aastaid olnud tegev noorteühingus Eesti 4H (maanoorte organisatsioon, mis on alguse saanud Ameerikast, lühend 4H on tulnud neljast sõnast head, heart, hand ja health ning sümboliseerib inimese terviklikku arengut, toim). Suvelaagris kaks ja pool aastat tagasi, kus ma üle pika aja Helena Nõmmikut nägin, tuli jutuks, millega ma tegelen. Ütlesin, et õpin õpetajaks ja paar tundi hiljem helistas mulle Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Tiia Mikson ja oligi juba kokku lepitud töövestluse aeg.
See toimus keset suve, paari tunniga ja ma ei otsinud tööd. Ma olin ülikoolis lõpetanud esimese õpinguaasta erialal loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis, kus ma keskendusin matemaatikale ja keemiale.
Õpetan praegu ainult matemaatikat seitsmendast kümnenda klassini. Olen ka matemaatika ainesektsiooni juht.
Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
See suundumus, et kõik peab minema telefonidesse ja arvutitesse. Kui vaatame uusi ainekavasid, siis matemaatikas olid uuendused tehtud just selle mõttega, et õpilane oskaks telefonis või arvutis midagi teha, lisaks et õpilane oskaks erinevaid programme kasutada.
Enam ei rõhutata, et õpilane võiks asjadest aru saada või päriselus midagi teada. Ma olen nõus, et praeguse ainekava järgi peavad õpilased teadma liiga detailselt ja liiga palju, aga nutimaailma sissetoomisega peavad tegelikult veel rohkem teadma, sest nad peavad teadma praegu ette nähtut ja seda veel ka arvutis. Tudengina näen ja kogen, kuidas nutimaailm õppijaid mõjutab ja tähelepanu hajutab.
Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Sära laste silmades, kui nad aru saavad. Iga kord võib-olla ei tule see kohe, aga ikkagi – kui mõni õpilane, kes kohe alguses ei taha ja kellel ei ole huvi, tuleb ükskord sära silmis matemaatikasse, siis on midagi hästi läinud! Neid rõõmuhetki ei ole igapäevaselt, aga ka üks rõõmuhetk nädalas on kaalukas.
Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Mu unistus oli saada arstiks, aga siis jõudsin gümnaasiumisse ja hinded läksid alla. Viimased kaks valikut, mille vahel valisin, olid õpetamine või noorsootöö. Tundsin, et õpetajana saan rohkem anda ja noorsootööd saan ma alati sinna kõrvale teha.
Samas on mind terve elu huvitanud numbrid ja teadus. Õppisin vahepeal geenitehnoloogiat. Kui ma seda viimast õpingute pööret ei oleks teinud, istuksin ma võib-olla laborites ja teeksin mingeid keemiakatseid.
Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Positiivsus ja positiivse otsimine – oluline on otsida positiivset igas päevas või ka igas kehvasti läinud asjas! Positiivsus teeb kõik paremaks ja toob päikese välja. Selle põhimõtte sain kaasa Ameerikast, raamatumüügilt. Sul on viis sekundit aega, et mingi jama (Ameerikas öeldakse jama kohta Monkey, kes istub sul õlal) pärast endast väljas olla. Näiteks kui müük ei läinud hästi. Aga viie sekundi pärast tuleb eluga edasi liikuda. Ja see toimib!
Ma alguses mõtlesin, et see sobib ainult müügitöö konteksti, aga tegelikult toimib see igas olukorras – olen vajadusel viis sekundit pahane, elan ennast välja ja seejärel lähen oma eluga edasi. Põhimõte toimib, kuigi mitte päris kõikide asjadega.
Intervjueeris Juta Jaani
