Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi koolipsühholoog Karmen Maikalu.

Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Olen ise Põltsamaa Ühisgümnaasiumi vilistlane ning kolisin pärast ülikooli lõpetamist abikaasaga Tallinnast Põltsamaale tagasi. Koolil oli vaja psühholoogi ja nii ma oma kooli 2000. aastal tagasi tulingi.

Mis Sulle koolielu juures rõõmu pakub?
Inimesed, esmalt ikka inimesed - nii lapsed kui täiskasvanud. Kõik inimesed on ilusad. On vaid vaja piisavalt lähedalt vaadata ja piisavalt kaua kuulata. Minu töö seda kõike võimaldab ning selle üle olen väga tänulik.
Ja muidugi pakub rõõmu see, kui näen, et olen saanud olla kellelegi toeks, kui olen saanud olla kellelegi kaasteeliseks tema raskel hetkel ja oleme koos sellest raskusest üle saanud. 

Aga mis teeb muret?
See, et on lapsi ja noori, kelle jaoks elu on raske või koolis käimine ei ole meeldiv, kellel pole piisavat kodust toetust või keda koolis kiusatakse. Selliste laste pärast on kõige suurem mure.
Muretsen ka selle pärast, kuidas koolipere ühest kriisist teise liikudes toime tuleb - meie õpetajad on nagu kiirreageerijad, kes peavad pidevalt ootamatuste ja uute kriitiliste olukordadega toime tulema. Ühiskondlikud kobarkriisid mõjutavad nii õpetajaid kui lapsevanemaid ning lapsed on täiskasvanute maailma peegel – kui täiskasvanud on ärevad, läheb see ka lastele üle. 

Kui Sa koolis ei töötaks, mida siis teeksid?
Ma töötan praegugi koolis vaid poole koormusega. Ülejäänud aja juhin Eesti Koolipsühholoogide Ühingu tööd, võtan kliente psühholoogi ja pereterapeudina vastu erapraksises ja viin läbi erinevaid koolitusi. Nii et kui ma koolis ei oleks, siis ma tõenäoliselt teeksin neid eelnevalt mainitud tegevusi lihtsalt rohkem. 

Ütle üks mõttetera, mida soovid teistega jagada!
Ja siin on minu saladus, väga lihtne saladus – ainult südamega näed hästi, kõige tähtsam on silmale nähtamatu. ("Väike prints")