Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Adavere kooli huvijuht ja õpetaja Terje Õunapuu.
Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Praegu olen Adaveres loodusõpetuse õpetaja (4.-6. klass), geograafia õpetaja (7.-9. klass), kunstiõpetuse õpetaja (4.-9. klass), poole kohaga huvijuht ning siin Veski majas annan esmaspäeviti tantsutunde. Klassijuhataja olen 7. klassile.
Ma olen Adavere kooli vilistlane. Pärast Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist sattusin Rakvere teatrisse, olin etenduses „Arabella ja Daniel“ tantsija. Mõtlesin, et nüüd algab vägev tantsija või kunstniku elu! Adaveresse polnud küll mõttes tagasi minna. Aga jõudis kätte viimaste etenduste aeg ja uut tööpakkumist mul silmapiiril polnud. Elasin tol hetkel ema-isa juures Adaveres ja käisin Rakvere vahet etendusi andmas.
Ja siis helistas Merle Karuks. Merle rääkis, et neil oleks vaja tantsuringide juhendajat. Saime kokkuleppele, et nädalavahetusetel teen huviringi tunde, nädala sees olid etendused. Peagi tuli Merle jutuga, et mul oleks vaja ikka täiskohaga tööd ja palka. Pakkus mulle huvijuhi ametit.
Mina vastasin, et ma pole seda ju õppinud. Tema pakkus, et õpetab mind. Direktori ja vallaga saidki asjad joonde aetud – kooli tekkis kaks huvijuhti, mõlemad poole kohaga. Hakkasin huvijuhi tööd tööl olles õppima. Tegin kõike, mis Merle ütles, et on vaja teha. Kuus aastat olingi tantsuringide juhendaja ja huvijuht.
Põhilaineid lõin tantsujuhendajana – viisin Adavere õpilased Koolitantsu finaalidesse. Vabatants maakoolides oli eriline nähtus.
Pärast esimese lapse sündi oli koolis vahepeal direktor vahetunud – Reinu asemele tuli Sirje. Mäletan, kuidas Sirje helistas, et nad vajavad kooli rahuklassi õpetajat. Poole kohaga ametikoht. Mina: mis asi see on? Tema selgitas, et see on sotsiaalpedagoogi asemik, kes tegeleb koolis rahutute lastega. Tol hetkel oli selliseid õpilasi hästi palju. Olin nõus proovima.
Ma olen väga ettevõtlik – kui vähegi tunnen, et ma võiksin hakkama saada, siis miks mitte proovida? Kuna see oli pool kohta, sain lõunaks koju ja pooleteiseaastase lapse lasteaiast ära võtta. Kõik ideaalne – maal poole kohaga töö! Hea väljakutse ka. See polnud kerge, aga mõnus väljakutse. Tänu nendele kogemustele olen täna see, kes ma olen.
Tuli ka kunstitundide andmine – ei ole maal seda professionaali alati võtta. Teistel ei mahtunud need tunnid enam koormusesse, minul oli vähem koormust. Pakuti, et proovi, tee. Merle rahustas, et võta need asjad, loe läbi ja hakka otsast tegema. Nii olengi jäänud neid tunde tegema.
Vahepeal sündis mul veel kaks tütart. Kui lapsed olid väikesed, pakkus Sirje alati mingit väikest koormust. Loodusõpetuse tunnid andis ta ka mulle. Loodus on minu kirg, loodusõpetuse tunni andmine hakkas mulle hullult meeldima. Geograafiat ma pelgasin, aga kuna Sirje, kes on geograaf, oli mul seal kõrval, olen alati saanud tema poole pöörduda erialaste küsimustega. Ta on tulnud ka tundi appi, olen saanud kõrvalt vaadata, kuidas tema profina neid asju seletab. Loodus- ja geograafiaõpetuse poole pealt on ta mulle mentor olnud.
Huvijuhitööd ma vahepeal ei teinud, nüüd on see jälle minule sattunud. Olen hakanud seda tööd armastama – koolis on kõik asjad mõnusalt loomingulised ja meil on nii hea kollektiiv. Sa ei ole üksi, meeskond toetab ja siis ei olegi nii keeruline. Raske on tundide kõrvalt huvijuhi rollis olla, sest teinekord oleks vaja tundide ajal asju sättida.
Vahepeal õppisin ka Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis haldus- ja ärikorraldust. Noore inimesena lükati mind MTÜ Adavere Mõisaseltsi etteotsa. Minu ajal see loodigi. Kui inimest pannakse mingit asja vedama, siis see ei õnnestu. Aga kui ma ei saa aru, kuidas see käib, tunnen, et pean seda õppima. Neli aastat käisin nädalavahetustel Haapsalu vahet.
Nüüd kevadel avastasin, et tantsuõpetaja baasilt on võimalik enda pedagoogilist taset tõsta ja omandada magistrikraad. Läksin uuesti õppima, et oma hullult palju kogemusi läbi teoreetilise sõela lasta. Praegu tunnen, et saangi vastuseid. Tartus on mul pedagoogika ained ja Viljandis tantsueriala teemad. See on väga põnev!
Kakskümmend aastat tuleb täis seda kirjut teekonda.
Mis teeb sulle muret tänase koolihariduse juures?
Õpetajaid ei tule juurde – samad inimesed on koolis. Mingis mõttes on see tore. Samas verevahetus on ka hea, sest siis tulevad ka uued teadmised ja suunad koolitundidesse.
Hindamissüsteem on minu jaoks kahtlane asi, see ei toeta päriselt õppimist. Pigem võiksid olla protsendid, et ma tean täpselt, kui palju ma teadsin. Mida see „3“ tähendab? Õpetajana tean väga hästi, kui pikk see kumm võib olla, et kolme venitada. Emana tahaksin teada, kas laps pingutas või sai vaevalt läbi. Minu arvates on hinne väline motivaator – saad hinde kätte ja rohkem polegi vaja. Aga mida õpilane tegelikult teab ja kuidas on arenenud? Kui palju me seda koolis analüüsime?
Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Minule teebki rõõmu see, et saan nii paljude asjadega tegeleda. Saan tegeleda oma armastuse, tantsuga, ise edasi õppida ja areneda. See kõik tundub praegu lõputult põnev teekond. See on tore protsess.
Mulle meeldib protsessis olla, alati kui midagi kätte või lõpule jõuab, on tühi tunne. Protsess ise on hästi põnev asi.
Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Ausalt öelda ei suuda ma praegu ette kujutada, mis see võiks olla. Ilmselt läheksin mõnda teise kooli või huvikooli lastega tegelema.
Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Ma püüan alati teha seda, mida ma teha ei oska, et saaks selgeks, kuidas seda teha. (P. Picasso)
Üliõpilasena tean, mis tunded tekivad õppides – näed nii palju vaeva, üritad aru saada, mõnikord tekivad isegi meeleheide ja viha. See on oluline ja valus koht, sest kui sellest üle saad, siis asi õnnestubki. Soovin, et ka õpilased kogeksid neid hetki, kus peavad pingutama ja ongi mõnusalt raske, sest see on hetk, kus nad päriselt õpivad. Seda teadvustades läheb tunne hoopis paremaks.
