12. oktoobril käis Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetajaid nõustamas Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi direktor Anu Luure, et rääkida mitmekeelse õpilase toetamisest.
Luure tõdes, et nende koolil on juba 20-aastane kogemus võõrkeelsete õpilaste õpetamisel. „Kooli üldine põhimõte on: Me oleme üks koolipere ehk kui uus õpilane saabub, on ta selle pere liige, nagu oleks perre väike õde või vend sündinud,“ tõi ta paralleeli.
Selleks, et õpilane eesti keele selgeks saaks, kasutavad õpetajad ainetunnis ainult ühte keelt. „Me ei tõlgi. Üks inimene – üks keel,“ selgitas ta. Samas toonitas ta, et kõik õpetajad on keeleõpetajad – igal aineõpetajal on oma roll võõrkeelse õpilase sõnavara kasvatamisel ja keelest arusaamisel.
Vahetunnis võivad nende kooli õpilased rääkida selles keeles, milles tahavad. „Elementaarne viisakus on see, et kui ollakse mitmekesi koos, kasutatakse keelt, mida kõik mõistavad,“ täpsustas ta.
„Õpetaja peab teadma, et huvitavas tunnis õpib ka keelt mitteoskav laps,“ toonitas Luure. „60% sõnumist annab kehakeel, 30% intonatsioon ja 10% sõna,“ tõi ta näite aspektidest, mis aitavad keelt omandada.
Kui uus välisõpilane saabub, võetakse aega, et talle klassikaaslasi tutvustada. Iga välisõpilane saab endale ka tugiõpilase, kes aitab tal uues keskkonnas kohaneda. „Väga head tugiõpilased on need, kes on varem ise umbkeelsena Eestisse tulnud ja teavad, mida teine õpilane läbi elab,“ tõdes Luure.
Ta soovitas õpetajatel teha tööjuhendid lühikesed ja konkreetsed, et õpilasel oleks neist lihtsam aru saada. Kui probleemiks on mobiiltelefonide kasutamine tunnis, saab need panna telefonivanglasse, spetsiaalsesse karpi. „Õpilastega tuleb teha kokkuleppeid. Koolikorrale tuleb kõigil õpilastel alluda, vajadusel tuleb vestelda sel teemal ka lapsevanematega,“ tõdes ta.
Oluline on, et kõik õpetajad nõuaksid õpilastelt sama asja,“ toonitas ta ja lisas, et parim lõimija on armastus. „Laps tunnetab seda, kas teda ja tema vajadusi märgatakse,“ lõpetas Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi direktor oma vestluse õpetajatega.
Helis Rosin
