MEIE INIMENE – KÜLLI KALVIST 29. mai Helis Rosin
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Külli Kalvist.
Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Töötasin pärast kooli lõpetamist Tartus. Kohtasin Tartus oma tulevast abikaasat, kes oli pärit Jõgevamaalt. Abiellusime ja otsustasime oma tuleviku Jõgevamaaga siduda. Sain töökoha Esku Lasteaed-Algkoolis. Paar aastat hiljem jäin tütre sünni järel koju. Kui tütar oli pisut rohkem kui aastane, kandideerisin Põltsamaa ÜG-sse algklasside õpetajaks. Aasta siis oli 1997 ning ülejäänu on juba ajalugu.
Mida Sa koolis teed?
Olen klassiõpetaja ning 23 toreda 5. a klassi õpilase klassijuhataja. Lisaks õpetasin käesoleval aastal 4. ja 5. klassides IT-d ning 6. klassides ettevõtlus- ja majandusõpetust.
Mis Sulle koolielu juures rõõmu valmistab?
Suurt rõõmu teeb võimalus näha õpilaste arengut ja anda oma panus, olgu see panus siis kasvõi imepisikene!, sellesse arenguprotsessi. On väga tore näha särasilmseid, heatahtlikke ja motiveeritud õpilasi end igapäevaselt ümbritsemas. Rõõmu teevad õpilaste akadeemilised ja sotsiaalsed edusammud, kõikvõimalikud ettevõtlikkuse ning loovuse ilmingud. Ja ei saa kuidagi ütlemata jätta, et selliseid imetoredaid õpilasi on meie ümber valdav enamus!
Mis koolielu juures muret valmistab?
Muret teeb nutisõltlaste järjest suurenev osakaal. Loomulikult on arvutil ja tehisajul omad suured plussid, kuid vahel tekib tunne, et nende miinused kipuvad reaalajas vägisi plusside üle võimust võtma.
Tegelikkuses ei suuda ükski masin, tehisintellekt ega sotsiaalmeediaplatvorm silmast silma toimivat suhtlemist ega sellest saadavaid emotsioone asendada. Pidev masina taga suhtlemine on tekitanud situatsiooni, mil väga sageli enne öeldakse ja siis alles mõeldakse. Tasuks endalt ehk vahel küsida, kas paarkümmend (või isegi paarsada) laiki ikka suudavad tõelise ja vahetu suhtlemise üles kaaluda? Sõbraks ja vestluskaaslaseks tuleks valida inimene, mitte eelistada emotsioonitut masinat.
Mida sa teeksid siis, kui ei oleks koolis õpetaja?
Minu kunagine suur unistus oli saada merebioloogiks. Isegi kui ma ei töötaks täpselt selles unistuste ametis, siis ilmselt oleks mu töökoht ikka kuidagi merega seotud. Sest merel on minu jaoks kogu aeg olnud mingi määratlematu tõmme. Oli varem, on praegu ja ilmselt on ka tulevikus.
Kuna õpetajana merel töötada ei saa, siis jäägu õpetajaamet minu elus siiski peaosa mängima ning merele pühendan mingi osa oma töövabast ajast. Sest tegelikult teen ma praegu just seda tööd, mida ma tõeliselt teha tahan!
On sul mõni mõttetera, tsitaat, mida tahaksid teistega jagada?
Miski pole iseenesest hea ega halb. Mõtlemine teeb asja kas heaks või halvaks. Sa saad muuta ennast ja oma mõtlemist, aga mitte teisi.
Tee seda, mis sinu silmad särama paneb, ole vaba oma mõtetes, unista suurelt ja julge olla sina ise. Sa elad endale, mitte teistele.
Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Töötasin pärast kooli lõpetamist Tartus. Kohtasin Tartus oma tulevast abikaasat, kes oli pärit Jõgevamaalt. Abiellusime ja otsustasime oma tuleviku Jõgevamaaga siduda. Sain töökoha Esku Lasteaed-Algkoolis. Paar aastat hiljem jäin tütre sünni järel koju. Kui tütar oli pisut rohkem kui aastane, kandideerisin Põltsamaa ÜG-sse algklasside õpetajaks. Aasta siis oli 1997 ning ülejäänu on juba ajalugu.
Mida Sa koolis teed?
Olen klassiõpetaja ning 23 toreda 5. a klassi õpilase klassijuhataja. Lisaks õpetasin käesoleval aastal 4. ja 5. klassides IT-d ning 6. klassides ettevõtlus- ja majandusõpetust.
Mis Sulle koolielu juures rõõmu valmistab?
Suurt rõõmu teeb võimalus näha õpilaste arengut ja anda oma panus, olgu see panus siis kasvõi imepisikene!, sellesse arenguprotsessi. On väga tore näha särasilmseid, heatahtlikke ja motiveeritud õpilasi end igapäevaselt ümbritsemas. Rõõmu teevad õpilaste akadeemilised ja sotsiaalsed edusammud, kõikvõimalikud ettevõtlikkuse ning loovuse ilmingud. Ja ei saa kuidagi ütlemata jätta, et selliseid imetoredaid õpilasi on meie ümber valdav enamus!
Mis koolielu juures muret valmistab?
Muret teeb nutisõltlaste järjest suurenev osakaal. Loomulikult on arvutil ja tehisajul omad suured plussid, kuid vahel tekib tunne, et nende miinused kipuvad reaalajas vägisi plusside üle võimust võtma.
Tegelikkuses ei suuda ükski masin, tehisintellekt ega sotsiaalmeediaplatvorm silmast silma toimivat suhtlemist ega sellest saadavaid emotsioone asendada. Pidev masina taga suhtlemine on tekitanud situatsiooni, mil väga sageli enne öeldakse ja siis alles mõeldakse. Tasuks endalt ehk vahel küsida, kas paarkümmend (või isegi paarsada) laiki ikka suudavad tõelise ja vahetu suhtlemise üles kaaluda? Sõbraks ja vestluskaaslaseks tuleks valida inimene, mitte eelistada emotsioonitut masinat.
Mida sa teeksid siis, kui ei oleks koolis õpetaja?
Minu kunagine suur unistus oli saada merebioloogiks. Isegi kui ma ei töötaks täpselt selles unistuste ametis, siis ilmselt oleks mu töökoht ikka kuidagi merega seotud. Sest merel on minu jaoks kogu aeg olnud mingi määratlematu tõmme. Oli varem, on praegu ja ilmselt on ka tulevikus.
Kuna õpetajana merel töötada ei saa, siis jäägu õpetajaamet minu elus siiski peaosa mängima ning merele pühendan mingi osa oma töövabast ajast. Sest tegelikult teen ma praegu just seda tööd, mida ma tõeliselt teha tahan!
On sul mõni mõttetera, tsitaat, mida tahaksid teistega jagada?
Miski pole iseenesest hea ega halb. Mõtlemine teeb asja kas heaks või halvaks. Sa saad muuta ennast ja oma mõtlemist, aga mitte teisi.
Tee seda, mis sinu silmad särama paneb, ole vaba oma mõtetes, unista suurelt ja julge olla sina ise. Sa elad endale, mitte teistele.
