MEIE INIMENE – SIRJE SUVI

Loomise kuupäev 30.05.2023

Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Sirje Suvi.

Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Minu haridustee algas siin – käisin siin koolis ja lõpetasin keskkooli. Edasi läksin Tallinnasse õppima koolieelset pedagoogikat pisi-Pedasse. Pärast seda võtsin suuna Antsla kanti. Tallinnas oli palju tööpakkumisi, aga ma tahtsin minna maakohta. Esimene eelistus olnuks Põltsamaale tulla, aga sel hetkel Tõrukese lasteaeda alles ehitati. Elasin Antslas neli aastat, selle aja jooksul sündis meie perre ka kaks last: Triin ja Mait. Seejärel tulin Põltsamaale tagasi. Minu ema jäi väga haigeks ja noorem õde käis alles koolis.
Siis läksin Tõrukese lasteaeda tööle. Kui Tõrukese lasteaed muudeti algkooliks, olid seal alguses õpetajatena tööl Pille Martsik ja Katrin Rohtmets. Kui minu kolmas laps Tiina läks sõime, suundusin ülikooli ümber õppima klassiõpetajaks. Alguses läksin Tartusse eripedagoogikat õppima. See oli üleminekuaeg ja kaugõpe oli kanajalgadel ning alles arenes tugevasti. Aga ma sain sealt väga tugeva põhja. Minu eriala nimetati toona hälvikõppeks.
Edasi läksin Tallinna Ülikooli õppima klassiõpetajaks, inglise keelt täiendasin hiljem juurde.

Mida Sa praegu koolis teed?
Praegu olen klassiõpetaja. Lemmiktund on mul matemaatika. Kui mõtlema hakata, siis lemmikuid on rohkemgi – eesti keel, loodusõpetus, inglise keel ja rahvatants. Nüüd on hakanud ka kunst rohkem meeldima. Praegu täiendan ennast kunsti alal siinsamas Põltsamaa Kunstikoolis Ethel Hakkaja juures. Mulle meeldib, et iga kord seostab ta teema ka füüsika, matemaatika ja kõige muuga – mulle see istub.

Mis Sulle koolielu juures rõõmu valmistab?
Mul on hästi toredad lapsed ja lapsevanemad. Tore on see, et me käime ühte sammu ja meie eluhoiakud on samad. Rahvatants võtab õppetööst ilmselt kõige rohkem energiat. Iga kord, kui on tantsupidu, on alati uued tantsud ja uus muusika. Need tuleb alguses endal kõigepealt selgeks õppida. Selles mõttes on aju hästi pingsalt töös – ei saa toetuda eelmise aasta kogemusele ja selle põhjal tegutseda. Mul on vist iseloom ka selline, et meeldib, kui katla all on kogu aeg tuli ja söed hõõgvel.
Kunagi lõpetasin siinsamas muusikakooli, õppisin saksofoni. Natuke sai kooli ajal orkestrit juhatatud, orkestrijuhtimist sai juurdegi õpitud. Tollal mõtlesin, et tahan minna sümfooniaorkestri dirigendiks õppima. Aga mul oli klaver äärmiselt nõrk. Õppisin koolis üldklaverit, aga kodus klaverit ei olnud ja harjutamine jäi nigelaks. Nii ma ei läinud proovimagi ülikooli sellele erialale. Nüüd ma laulan kirikuansamblis, nii et puutun noodistlugemise ja muusikaga ikkagi kokku. Meil on nõudlik ja tubli õpetaja, nii et liugu lasta ei saa. See mulle meeldib. Kirik on koht, kust ma tunnen, et saan tuge. Seal on õiged põhimõtted ja õiged eluhoiakud. Kui sa tead, et sind ja su mõtteid kogu aeg jälgitakse, siis see mõjutab mõtteid ja käitumist. Oluline on oskus olla tänulik. Kui teed tänulikkuse skaala suuremaks, muutub ka hing paremaks ja on kergem olla.

Mis koolielu või haridussüsteemi puhul muret valmistab?
Üleüldises plaanis on pedagoogide puudus, ka juhtijate puudus. Tänapäeval ei taheta vist enam sellist vastutust võtta. Samas on tunne, et õpetajad saavad oma tööga hakkama ja kõigil tulevad väga head tulemused. Ometi, et kui katus oleks pea kohal, oleks kindlam tunne.
Uuendused mulle meeldivad. Olen valmis kiiresti ümber reageerima. Aga suuremate otsuste puhul ei tasu pea ees tulle tormata. Tuleks mõtlemisaega võtta. Areng iseenesest on hea.
Väga suuri muresid mul ei ole. Mul on toredad lapsed ja lapsevanemad. Terve klass tantsib ja kõik saime tantsupeole! Varupaaridest tehti üks rühm veel juurde. Üldjuht ütles, et valis neli tugevamat rühma, kellest tehti lisarühm ja sellele rühmale pandi nimeks „Sillad“. See on väga äge – läheme täies koosseisus!

Kui Sa ei oleks koolis õpetajana tööl, mida Sa siis teeksid?
Kui ma natuke vanemaks saan, võiks veel igasugu põnevatele koolitustele minna. Näiteks pastategemist võiks täitsa õppida, iga toidu tegemisel on omad nipid. Praegu mõtlen, et kui pensionile jään, siis mingi väike grupike võiks mul olla, keda juhendada või õpetada. Mul on tunne, et saan veel headust jagada. Ja headus on see, mis võidab kurjuse.

On Sul mõni mõttetera, mida tahaksid teistega jagada?
On üks uurimistöö, mis on tehtud õpetaja Katrin Rohtmetsa isast, kes suri väga noorelt. Ta oli Kalju Terase kõrval üks silmapaistev isik meie koolis ja jõudis palju ära teha. Tema lapselaps Urmo Rohtmets tegi oma vanaisast uurimistöö. Seal oli ääretult palju toredaid ütlemisi ja tsitaate, mida olen tsiteerinud õpilastele erinevatel puhkudel. Üks tema lausetest kõlab nõnda: „Üks töö on meile kõigile ühtmoodi raske – see on tegemata töö. See jääb hinge peale kipitama ja ei anna enne asu, kui tehtud saab.“

Viimati muudetud 29.05.2023.