Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on ligi 150 töötajat. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi uussisserändajate sotsiaalpedagoog Alla Romenska.

Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Ma sattusin siia juhuslikult tööle, sest sõja tõttu olin sunnitud Ukrainast lahkuma. Väga kiiresti tehti mulle ettepanek töötada siin koolis õpetaja abina, et abistada Ukrainast pärit kooliõpilasi.
Algus oli keeruline – ma ei teadnud, mida teha, kuidas lastega töötada. Ja üldse, kuidas olla teises riigis ja koolisüsteemis. Aga tasapisi koos lastega õppisime uue eluga toime tulema.
Töötan koolis teist aastat. See on pidev õppimine ja kasvamine. Kui midagi uut õpin, ilmuvad jälle uued ülesanded ja vajadus taaskord õppida.

Mis Sulle koolielu juures rõõmu pakub?
Nüüd olen väga rahul nähes, kuidas õpilased kasvavad. Kui nad muutuvad enesekindlamaks ja oskavad oma õnnestumisi märgata. Mul on hea meel, et õpilased üksteist toetavad ja neil on ka motivatsioon siin õppida.
Ma armusin siinsesse kooli koos kaasneva sagimise ning pideva arengu ja liikumisega. Austan õpetajaid väga. Nad teevad oma tööd päevast päeva ja aastast aastasse. Olen tänulik, et saan selles protsessis kaasa lüüa ja näha, kuidas isiksused kujunevad.

Aga mis teeb muret?
On asju, mis on minu arvates igas koolis olemas. Mõned õpilased solvavad oma klassikaaslasi. Nad ei austa õpetajaid. Me peame leidma viise, kuidas nende õpilasteni jõuda. Võib-olla näitab nende käitumine midagi olulist. Midagi, mida sa näha ei taha.
Samas saan aru, et kooli tulevad erinevad õpilased erineva perekonnalooga. Minu arvates on oluline, et lapsed tunneksid peredes armastust, austust ja aktsepteerimist.

Kui Sa koolis ei töötaks, mida siis teeksid?
Kui ma koolis ei töötaks, osutaksin täiskasvanutele psühholoogilist ja sotsiaalset abi. Enne sõda töötasin Ukrainas sotsiaaltöötajana.

Ütle üks mõttetera, mida soovid teistega jagada!
Elus on palju värve, oluline on neid enda ümber märgata.