Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Adaveres töötav klassiõpetaja Ellen Pung, kes sai hiljuti Põltsamaa valla aasta põhikooliõpetaja tiitli.

Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Olen läbi ja lõhki maatüdruk. Lõpetasin Adavere kooli juba hulk aastaid tagasi, nii et olen vilistlane. Siis tuligi otsustada, et kelleks edasi? Kuna tahtsin õpetajaks saada juba lapsest saadik, siis minust sai algklasside õpetaja. Enamuse oma tööaastatest olen olnud õpetajaks Adaveres. Tänasel päeval tegutsen 3. klassiga, palju aastaid olen töötanud ka liitklassiga.

Lisaks sellele on minu õpetada 4.-5. kl. eesti keel ja matemaatika. Täidan koolis ka keskkonnavoliniku ülesandeid ja osalen näiteringi töös, mis pakub suurt naudingut. Saan seda teha koos õpilastega ja üheskoos tunneme rõõmu õnnestumisest.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Tegutseda olen püüdnud koolis nii, et õppetegevused oleksid eesmärgipärased. Ja et õpilased klassis mõistaksid, saaksid aru, mida ma neilt ootan. Aktsepteerin, et ühel noorel inimesel on omad eesmärgid, soovid, unistused… Kuid on ju parem, kui õpilase silmaring on avaram ja ta teab rohkem. Kõike ei jõuagi teada, kuid murelikuks teeb, et paljud ei soovigi oma vaatepilti avardada ja neil jääb puudu oskusest mõista paremini maailmas toimuvat.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Mulle teeb rõõmu, kui hommikul tööle tulles vaatavad mulle vastu särasilmsed lapsed ja sõbralikud, toetavad kolleegid. Meis kõigis on midagi erilist ja kui kogu südamest järgida oma salasoove, oled võimeline kes teab kui suurteks tegudeks.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Kui ma ei oleks koolis õpetaja, siis toimetaksin ilmselt sellises valdkonnas nagu psühholoogia. Mulle on kogu elu meeldinud inimestega suhtlemine. Psühholoogia õpetab meid kriitiliselt mõtlema ja aitab mõista inimese arengut. See valdkond pakub mulle huvi.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
James Freeman Clarke /1810 – 1888/ on öelnud: Ainus, mis tõeliselt rahuldust pakub, on kogu aeg sisemiselt kasvada, muutudes õiglasemaks, heldemaks, lihtsamaks, lahkemaks ja töökamaks. Ja seda saame me kõik teha, tehes iga päev oma päevatööd nii hästi, kui suudame.

Intervjueeris Juta Jaani