Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna 1969. aastast Põltsamaa Ühisgümnaasiumis töötanud matemaatikaõpetaja Ene Kase.

23. veebruaril anti Ene Kasele valla pidulikul vastuvõtul Põltsamaa kõrgeim autasu „Põltsamaa valla aukodanik“ pikaajaliste väljapaistvate teenete eest.

Kuidas sa siia kooli sattusid?
Enne Põltsamaale kolimist olin siit ainult läbi sõitnud. Olen sündinud Tallinnas sõja ajal, lapsepõlve veetsin Saaremaal.
Põltsamaale tööle ja elama sattusin siis, et kui füüsikaõpetaja ja minu abikaasa Arvo Kase Tartu ülikooli lõpetas. Ta suunati Põltsamaale õpetajaks. Siia kandideeris veel üks abielupaar, mõlemad olid matemaatikud. Kuna meil oli üks füüsik, teine matemaatik, valiti meid. Nii me 1969. aastal siia tulimegi.
Me astusime samal aastal ülikooli, et õpetajaks õppida, aga kuna poisid võeti ülikoolist sõjaväkke, siis nemad lõpetasid õpingud hiljem. Mina jõudsin enne Põltsamaale tulekut töötada aasta Värskas ja kolm aastat Ahjal.

Mida sa praegu koolis teed?
Annan matemaatikat 7. kuni 12. klassini.
Kui ma ülikooli lõpetasin, sain matemaatika ja füüsika õpetaja kutse. Esimesel tööaastal andsin astronoomiat, joonestamist, füüsikat, kehalist kasvatust ja ühes klassis matemaatikat. Kõiki neid aineid olin ülikoolis õppinud, välja arvatud kehalist.
Mul oli keskkoolis väga tugev kehalise kasvatuse õpetaja, nii et polnud mingit probleemi dekreeti läinud õpetajat asendada. Vändra kool, kus ma õppisin, oli väike. Kui olid võistlused, siis kõik õpilased mängisid korvpalli, võrkpalli ning tegid võimlemist rööbaspuudel.

Mis on sinu jaoks täna murekohad?
Lapsed on kärsitud ja pealiskaudsed, puudub eneseregulatsioon. See on tingitud ilmselt nutimaailmast. Mulle tundub, et nad elavad teiste inimeste elu – kui tund saab läbi, on nad telefonis jälgimas suunamudijad, blogijad ja youtubereid.
Õpilastel pole enda mina arendamiseks enam aega ega tahtmist. Sageli kuulen vastust: „Ma ei viitsi“ ja „Ma ei tea“. Õpilane ei süüvi esitatud küsimusse, ta ei otsi iseendast vastust. Olen neile öelnud, et te istute telefonis, aga selle on ka keegi välja mõelnud.
Enam ei ole nii, et teen kokkuleppe, mis peab ka nädala pärast. Küsin: kuhu sa jäid? „Mul läks meelest ära“. Endal on telefon näpu vahel, kuhu saab panna meelespead ja äratuse. Kuidas saab siis meelest ära minna?

Mis on need asjad, mis sulle koolis rõõmu teevad?
Mul on vedanud. Mulle on head ja koostöövalmis õpilased sattunud. Pole sellist olukorda, et me poleks ühisele otsusele jõudnud. Ja kolleegid on mind hoidnud.
Klassijuhatajana on mul on kuus lendu lõpetanud. Hakkasin klassijuhatajaks alati seitsmendast klassist – kui minu klass lõpetab ja ma võtaksin kümnenda klassi, tekiks võrdlusmoment. Aga seitsmendat võttes võrdlusmomenti ei teki ja nii ei saa ma laste vastu ebaõiglane olla.

On sul mõni hea mõte, mida tahaksid teistega jagada!
Hoia seda, mis su ümber on. Hoia neid, kes su kõrval on. Iga olend on omamoodi õrn.

Kuidas sa teada said, et saad vallalt elutöö preemia?
Läksin pärast tööpäeva koolist koju. Kõik hakkasid järsku helistama ja õnne soovima. Mina ei saanud aru, et mille puhul. Üks helistajatest uuris, et kas ma Põltsamaa valla kodulehte ei ole uurinud. Ütlesin, et ei ole, tulen alles töölt. Siis sain aru, et midagi on juhtunud.

Intervjueerisid Juta Jaani ja Helis Rosin