Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Erika Sari.
Kuidas Sa sattusid Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle?
See oli 2008. aasta. Olin päris pikalt mõelnud, et võiks Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle tulla. Põltsamaale sellepärast, et siin on väga eriline energia.
Eelnevalt töötasin Võhmas. Pärast direktorite vahetumist tundsin ühel hetkel, et mulle tema tööstiil ei sobi. Mõtlesin, et kui Põltsamaa poolt tuleb üks märk, et neil on vaja ajalooõpetajat, siis ma kohe lähen. See oli teisipäevane päev. Ja reedel ilmus Õpetajate Leht, kus oli töökuulutus: Põltsamaa Ühisgümnaasium vajab ajalooõpetajat!
Andsin endast märku, see oli märtsikuus. Põltsamaa oleks mind kohe vastu võtnud, aga mina ütlesin, et sealsete õpilaste pärast ei saa kohe ära tulla. Kui sobib, tulen sügisel.
Minu kohta tehti ka taustakontroll, et kes ma selline olen. Minu soovitajad olid minu õpilased. Nüüdseks olen siin juba 15 aastat töötanud.
Mida Sa praegu siin koolis teed?
Arenen. Minul peab olema huvitav, siis on lastel ka. Kui hakkan mööda vana rada tallama, läheb asi igavaks. Õpetan praegu 5.-9. klassi, annan neile ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Lisaks juhendan loovtöid ja gümnaasiumis annan uurimistöö aluseid.
Pedagoogiline ettevalmistus on mul ajaloos, inglise keeles ja kunstiõpetuses.
Oled Sa kõiki neid aineid õpetanud ka?
Võhmas võis nii olla, et kui mina läksin koolitusele, ei olnudki õpilastel tunde. Ma andsin seal kuut õppeainet: filosoofia ajalugu, kunstiajalugu, kunsti, ühiskonnaõpetust, ajalugu ja inglise keelt.
Muidugi klassid olid seal oluliselt väiksemad. Kui siia tulin, oli mul esimeses tunnis 12. klassis 20 last. Mõtlesin, et nii suur klass, sest eelmises koolis oli klassis kolm last. Selles osas tuli ümber kohaneda.
Mis sulle koolis töötades rõõmu pakub?
Rõõmu pakuvad õpilased, kelle puhul ma näen, et toimunud on areng. Näiteks täna ütles mu endine õpilane, et küll on tore, et ma talle arutlemist õpetasin.
Minule see töö meeldib, sest see on kogu aeg muutumises. Ei ole ühtegi sarnast päeva ega tundi. Mulle meeldib, kui näen, et lapsele jõudis õpetatu kohale, siis rõõmustan koos lapse ja lapsevanematega. Teiste rõõm teeb ka mulle rõõmu.
Aga mis teeb muret?
Muret teeb see, et lapsed on kaitsetud kõige selle suhtes, mida see maailm neile pakub: nii lihtsalt tungib meie igapäevaellu sisse veipimine ja vaimse tervise hädad.
Ajaloolasena saan ma aru, miks see niimoodi on. Praegu on väärtuste murdumise aeg, stabiilsust ei ole ja seda ei pruugi tulla lähema 50–60 aasta jooksul. Mul on see suur pilt, aga sellegipoolest teeb see mind murelikuks, sest inimese elu on ei ole pikk. Me ei saa rongilt maha astuda ja öelda, et ootan, kuni see aeg üle läheb. Ei lähe! Me peame need rasked ajad üle elama.
Alles Facebookis tõstatati küsimus, et miks lapsed sellised on. Aga millised nad siis olema peavad? Ühiskond on selline. Laps ei saa olla parem kui ühiskond.
Kui Sa ei oleks praegu õpetaja, siis kellena töötaksid?
Võib-olla kunstnik, sest enne, kui Tartu Ülikooli õppima läksin, tahtsin sisse saada Tartu Kunstikooli. Minu enda klassijuhataja soovitas näitlejaks õppida. Ma ei julgenud (hakkab naerma).
Mõtteid, mida kõike ma võiks teha, on elu jooksul olnud mitmeid. Aga mulle tundub, et õpetajana olen ma õigel kohal. Saan olla kõike: kunstnik, näitleja, kirjanik ja luuletaja.
Ütle mõttetera, mida tahad teistega jagada!
Kool on ettevalmistus eluks. Noor teeb siin kogu aeg oma vaimse töö trenni, sest lihtsaid töid jääb järjest vähemaks. Tulevikus on vaja rakendada mõttetööd.
Ajaloos ütlen õpilastele, et ajalugu ei ole tuupimise aine, vaid mõtlemise aine.
Kui laps mõnikord ütleb, et ta ei oska, vastan ma tavaliselt, et kunagi ei osanud sa kõndida ega lugeda ka. Aga sa oled õppinud. See tähendab, et on võimalik õppida.
