Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi eesti ja inglise keele õpetaja Kadi-Ly Jaansalu.
Kuidas Sina Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Olin ülikooli lõpetanud ja plaanisime perega tulla Põltsamaale elama. Suvel hakkasime majas remonti tegema, tütar oli tol hetkel 2-aastane. Saabus talv ja keegi rääkis, et Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse otsitakse asendusõpetajat Anneli Ruuli äraoleku ajaks. Tulin ja kandideerisin.
2008. aastal sõlmisime lepingu ja tööle asusin pärast jõuluvaheaega. Hakkasin osaliselt asendama inglise keele tunde. Minu lisaeriala on inglise keel, tegelikult olen eesti keele õpetaja. Kuna ta oli ka klassijuhataja, organiseeriti nii, et ma klassile väga palju ainetunde ei andnud.
Kui Anneli tagasi tööle tuli, selgus, et vahepeal on veel liikumist olnud. Nii ma siia tööle jäingi.
Mida Sa praegu siin teed?
Olen endiselt klassijuhataja, sügisel olen esimest korda elus 7. klassi klassijuhataja. Enda klassile annan eesti keelt ja kirjandust, põhiliselt aga olen inglise keele õpetaja. See, kes ma tegelikult tahaksingi olla.
Mis Sulle koolielu juures rõõmu pakub?
Õpilased, kolleegid ja töö ise.
Põhjus, miks ma seni pole algklassiõpilastest loobuda tahtnud, on väikestes lastes peituv siirus ja soojus. Kui mõnel päeval on mitu tundi väikestega, on kohe hea tuju. Nendega on tore asju ajada. Suuremate õpilastega on mingil hetkel raske, aga ka enamasti vahva.
Rõõmu pakub see, kui mingi pikemaajalisem ja ettevalmistuste rohke projekt õpilastega välja tuleb. Kui on näha, et tehtud tööst on kasu ja õpilased kasutavad uusi oskusi.
Meil on hästi toredad kolleegid. Ükskõik, millisest majast me räägime, igal pool olen esimesest päevast alates tundnud nende toetust. Pille Martsik oli alguses minu mentor, temalt sain nõu ja abi.
Aga mis muret valmistab?
Nii nagu kõik õpetajad, ka lasteaia õpetajad ja mitte ainult eesti õpetajad kogevad – töö maht on väga palju suurem võrreldes sellega, mis paberil kirjas on. See ei ole realistlik, et õpilase arendus- ja toetustegevus ning individuaalne lähenemine mahub ära 35-tunnisesse nädalasse.
Tundide ettevalmistamine võtab ka tohutult aega. Alustava õpetajana tegin ettevalmistusi ikka kella 10-11 õhtul. Rumala peaga võtsin õpilaste töid koju parandada ka. Mingil hetkel tundsin, et mul polegi oma elu. Mida aasta edasi, seda mahukamaks muutus enda hästiorganiseeritud mapp ning ettevalmistusaeg on läinud võib-olla lühemaks. Aga ikkagi, kui tuleb uus õppekava ja õpik, tuleb minna uuesti süvitsi. See aeg tuleb võtta pere või eraelu arvelt.
Viimased 7-8 aastat olen otsustanud, et tööd ma koju kaasa ei võta. Olen tööl nii kaua, kuni kõik vajalikud ettevalmistused järgmiseks päevaks saavad tehtud. Ega naljalt enne poolt kuut või kuut ära minna ei saa. Aga enda säästmiseks ma nädalavahetustel enam tööd ei tee, Stuudiumi ka lahti ei tee.
Õpetaja jaoks võib pinget tekitada väljapoolt tulev arvamus, et õpetaja ollakse 24/7 – ta on justkui inimene, kes elab kogu aeg oma töö sees. Mina olen lapsevanematele öelnud, et õhtuti ja nädalavahetustel ma telefonikõnedele hea meelega ei vasta.
Kui Sa ei oleks koolis õpetajana tööl, mida Sa siis teeksid?
Pärast gümnaasiumit läksin hoopis veterinaariat õppima. Ma siiamaani mõtlen, kust ma sellele ideele tulin. Minu ema andis nõu, et sellel erialal jagub tööd, aga ma ei usu, et sellepärast läksin veterinaariat õppima. Võib-olla ma lihtsalt ei jõudnud inglise keele filoloogia katsetele. Aastakese pidasin seal vastu.
Järgmisel aastal astusin haridusteaduskonda, mis kunagi oli Õpetajate Seminar. See oli eksperimentaalaasta, mil üheneti Tartu Ülikooliga. Meil oli viieaastane õpe.
Kui ma ei oleks õpetaja, oleksin võib-olla laulja. Väiksena olin häbelik ja keegi ei saanud arugi, et mul on tore lauluhääl ja võiksin solistina laulda. Käisin telekas Laulumaia saates, aga seal ma olin koos õega ja hästi kartlik.
Kui 4. klassis mu sugulasel oli kohalik bänd, oli neil vaja jõulupeol esineda. Leiti laul, mida Maarja-Liis Ilus väiksena oli laulnud. Siis laulsin esimest korda koolis solistina. Õpetajad ja õpilased saalis olid üllatunud, et see on ju Kadi-Ly. Kooli koorides olin laulnud esimesest klassist alates, hiljem pandi mind kooris 3. häält laulma. Kui räägin, võikski arvata, et olen alt.
Mingil hetkel läksin Valga linna kultuurikeskuse tütarlaste vokaalansambli katsetele. Sealne juhendaja avastas, et tegelikult olen väga kõrge esimene sopran. Võtsin selliseid kõrgusi, et muusikakooli akordioniõpetaja tuli kõrvalt klassist ja küsis, et kes neid ultrahelisid teeb. Selles ansamblis ja Valga segaansamblis laulsin päris pikalt, ka ülikooli ajal sõitsin nädalavahetuseti koju. Käisime konkurssidel, mäletan, et Jõgevamaal saime Alo Mattiiseni konkursil saime B-kategoorias 1. koha, samuti sai Saaremaal solistide konkursil käidud. Põnevad mälestused on sellest ajast.
Ma pole muusikakoolis käinud, nooti lugeda ei oska, aga mul on lihtsalt kuulmismälu. Aga Eestis on teisigi muusikahariduseta lauljaid, näiteks Helgi Sallo. Koorilaul meeldib mulle kõige rohkem, pool elust olen segakooris laulnud. Mingil hetkel lugesin suurimaks saavutuseks, et sain Tartu Ülikooli kammerkoori sisse. Siin Põltsamaal laulan kirikukooris.
Kui erialaselt mõelda, võiksin olla ka inglise-eesti tõlk. Üleüldse mulle meeldib keelte õppimine, sõnad jäävad kergesti meelde.
Kas Sul on mõni mõttetera või tsitaat, mida tahaksid jagada?
Lugesin raamatut „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”. Seekord tegin vastupidi – alguses käisin Ugalas etendust vaatamas, tütre tungival soovil lausa kaks korda. See raamat on mul ingliskeelsena juba tükk aega riiulis seisnud.
Sellest raamatust on meie kõnepruuki tulnud tsitaat: „On, mis on ja tuleb, mis tuleb.“
Inimene ei peaks nii palju muretsema väikeste asjade pärast, mis ei oma tegelikult mingit tähtsust. Igaüks peaks õppima võtma elu veidi vabamalt, rõõmustama kordaminekute üle ja laskma lahti ebaõnnestumistest. Vigu teeme kõik, oluline on neid tunnistada, vabandada, neist õppida ja eluga edasi minna. Ehk siis tsitaati ümber sõnastades: "Oli, mis oli ja tuleb, mis tuleb".
Üllataval kombel saab seda tsitaati väga palju kasutada. Inimene on nii väike osa suures universumis, inimesel tegelikult ei ole seda võimu, mida ta arvab endal olevat. Kui mõtlema hakata, siis me juhime ikka väga vähe oma elu. Muutujaid on nii palju.