Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on ligi 150 töötajat. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi koolipsühholoog Kertu Ütt.

Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Mitmed varasemalt selles rubriigis sõna saanud kolleegid on juba maininud meie värbamisinglit Karmen Maikalu – ei suutnud minagi talle eitavalt vastata. Alguses püüdsin küll „raskesti kättesaadavat“ mängida, kuid pikalt see ei õnnestunud. Olen selle kooli vilistlane ja minu juured on Põltsamaalt pärit, mis ilmselt natukene aitas otsuse langetamisele kaasa.

Mis Sulle koolielu juures rõõmu pakub?
Oeh, kui palju mul tähemärke lubatud on? Olen seda meelt, et raskusi ja kriise aitab ületada hea huumor. Mulle teeb rõõmu, et meie koolis töötavad ja õpivad inimesed, kes mõistavad nalja ja oskavad seda ka ise teha. Tihti võib juhtuda, et minu kabinetis, kus pigem räägime ja toimetame keeruliste teemadega, võib siiski kuulda lõbusaid hääli ja naeru. Vahet ei ole, kas minu vastas istub õpilane, lapsevanem, õpetaja või kõik korraga, natukene nalja võib ikka saada.
Veel teeb mulle rõõmu, et üha rohkem märgatakse, kui kellelgi läheduses on raske ja seda julgetakse teemaks võtta. Muidugi võiks märkamist ja hoolimist rohkem olla, kuid me oleme teel. Igaüks saab selle heaks natukene ära teha. Iga päev, sest koostööd peitub jõud!

Aga mis teeb muret?
See on neist kõigist kõige raskem küsimus. Jätsin selle viimaseks ja juurdlesin pikalt. Muret teeb meie tänapäeva digihügieen ja vähene kriitiline meel meedias jagatavale infole. Internetis hakkab iga jagatud postitus, pilt, video vms oma elu elama. Kahjuks saab iga edasi jagaja veel sisu muuta või täiendada ja lõpuks lähevad asjad nii kaugele, mida me ei osanud ettegi kujutada. Me ei saa seda enam kontrollida, kui oleme juba „send“ nupule vajutanud. Algklassides sai klassiõhtul ikka telefonimängu mängida. Kes mäletab? Moodustati hanerida ja ühest otsast räägiti üks „salajutt“, mida iga osaleja pidi järgmisele kõrva sisse edasi sositama. See, milline jutt jõudis viimase osalejani, polnud vahel isegi enam samal teemal, mida esimene rääkis. Nii levib info, pildid ja videod ka internetis. Kõik, mida me seal näeme, ei ole tõene!

Kui Sa koolis ei töötaks, mida siis teeksid?
Oskusi on mul tegelikult mitmeid ja toimetan erinevates eluvaldkondades. Näiteks tunnen end köögis väga koduselt. Olen valmis katma laua nii igapäevaste toitude kui ka peenemate piduroogadega. Samuti võiksin aidata leida sinu autole värvikoodi abil õige värvi ja vajadusel selle ka kokku segada. Nimelt on mul perefirmana autovärvide kauplus, kus selliste asjadega tegeletakse. Ise igapäevaselt seal ei toimeta, kuid vajadusel saan hakkama.
Veel olen üle kümne aasta tegutsenud Zumba treenerina, millest sellel aastal võtsin õpingute tõttu pausi, kuid olen enam kui kindel, et kunagi tulevikus soojendan taas tantsupõrandaid.
Olenemata kõigest eelnevast – kui ma koolis ei töötaks, siis psühholoogina toimetaksin ikka, lihtsalt mõnes teises asutuses või erapraksises.

Ütle üks mõttetera, mida soovid teistega jagada!
Tore kolleeg lisas ühe kirja lõppu: „Mida ei saa vältida, tuleb nautida“. See on lause, mille olen endaga mitmetesse olukordadesse kaasa võtnud. Aitäh, Maikel! Tema viitas sellega küll halvale ilmale, kuid mina ütlen seda endale siis, kui on ees ootamas mõni mitte nii meeldiv, närvekõditav või raskusi tekitav ettevõtmine, mis paratamatult tuleb ära teha. Igas asjas on ju siiski midagi toredat. Vahel ütlen seda lauset näiteks enne nõude pesemist, et meenuks just see hea osa sellest protsessist – saab ju sooja veega sulistada ja mõnusa pehme vahuga mängida, mis on omamoodi terapeutiline.
Samuti tuletab see ütlus meelde, et paljud asjad ei ole minu enda kontrolli all ja need lähevad nii nagu lähevad. Minu enda kontrolli all on minu käitumine, valikud, mõtted, öeldavad sõnad, suhtumine endasse ja teistesse, minu piirid ning reaktsioonid.