Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi matemaatika õpetaja Maia Tõntsu.

Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Tulin siia tööle 1986. aastal pärast ülikooli lõpetamist. Sattusin siia sellepärast, et neljandal kursusel abiellusin ja mu abikaasa on siit pärit. Tal on siin kodu, mistõttu ta polnud nõus Põltsamaalt mujale kolima. Sel ajal suunati pärast ülikooli tööle õppeedukuse alusel, mind suunati Vaimastvere kooli. Aga abiellumise tõttu oli võimalik Põltsamaale tulla.

Mida Sa praegu Põltsamaa Ühisgümnaasiumis teed? Olen matemaatikaõpetaja, sel aastal õpetasin 7., 8., 9., 11. ja 12. klassides ning olin 7.b klassi klassijuhataja. Klassijuhataja olen olnud peaaegu sama palju, kui siin töölgi. Poolteist aastat jäi vahepeal vahele, kui olin lapsega kodus.

Mis Sulle koolielu juures rõõmu teeb?
Klassijuhataja aspektist vaadatuna teeb rõõmu see, et on palju toredaid lapsi, kes on nõus igasugu asju tegema. Nad esitavad ise erinevaid ideid ja tahavad neid ellu viia.

Matemaatikaõpetaja seisukohast vaadates on asi natuke kurvem. Matemaatika on õpilastele üldiselt raske aine ja kui vähegi võimalik, ei taha nad sellega tegeleda. Aga jälle… on palju selliseid õpilasi, kes on nõus ei tea mida ära tegema, et saada väga head tulemust.

Rõõmu teeb ka see, et ma ei tunne ennast vanana. Kui oled noorte inimeste keskel, siis tunned end samuti noorena. Kõik päevad on erinevad, iga päev juhtub midagi. Rutiini ei teki. Lastes on palju rõõmu, nende silmad säravad.

Kolleegid on toredad, alati on vajaduse korral appi tuldud. Nad on arusaajad ja mõistvad.

Aga mis muret valmistab?
Õpilased, kes ei taha mitte midagi teha. Püüan neid aidata, aga mõned ei ole tahtlikud abi vastu võtma ega taha koolis käia. Samuti kurvastab mind see, kui ei mõisteta üksteist ja mingite hetkeemotsioonide ajel öeldakse üksteisele halvasti.

Tänapäeva moodne sõna on „motivatsioon“. Öeldakse, et on motivatsioonipuudus. Minu meelest motivatsiooni allikaks on soov saada võimalikult palju teadmisi, et nendega pärast midagi ära teha. Muret teeb ka see, et ei taheta või ei suudeta süveneda, liiga palju tegeldakse nutiseadmetega.

Kui sa ei oleks koolis tööl, mida sa siis teeksid?
Kuna kõik klassikaaslased läksid õppima kõrgkooli, ei saanud ka mina neist erineda. Valiku tegin vene keele ja matemaatika vahel, valisin viimase.

Mida ma teeksin, kui ma koolis ei töötaks? Võib-olla midagi aiandusega seotut. Ma ei mõelnud kunagi sellele, et teeksin midagi muud. Aga praegu meeldib mulle kodus tegeleda aiandusega ja lastelastega.

On sul mõni mõttetera, mida tahaksid teistega jagada?
Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse. Kunagi võid täpselt samade asjadega, millega teistele oled haiget teinud, ka ise haiget saada. Inimese välimus ei ole solvamise objektiks. Igaüks on sündinud sellisena nagu ta on, me ei saa seda muuta. Muuta saame seda, mis on meie peas – kas koguda teadmisi või mitte.