Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Maikel Mikson.

Kuidas Sa sattusid Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle?
Minu esimene tööpäev oli 25. augustil 2008. Samal ajal õppisin veel ülikoolis. Eelnevalt olin töötanud Statoilis klienditeenindajana, aga see ei sobinud õppimisega kokku. Tegin CV Keskuse lahti ja otsisin erialast tööd. Seal oli tööpakkumine Põltsamaalt. Tulin tööintervjuule, järgmisel päeval helistati, et kui saate, tulge siia tööle.

Praegu olen poole kohaga kehalise kasvatuse õpetaja – juhendan seitsmendikke, üheksandikke ning gümnaasiumiklasse. Samuti täidan spordiorganisaatori ülesandeid.

Minu jaoks on sport eluviis ning sellisel juhul ei saa see tunniga ära lõppeda. Tihtipeale ongi lahedamad asjad tunnivälised.

Mis Sulle koolielu juures rõõmu pakub?
Lahedad noored. Ma arvan, et see on iga õpetaja esimene vastus. Sellepärast ju õpetaja kooli tulebki. Õpetaja ei tule tööle selleks, et tahab kangesti Stuudiumit täita või tundide kaupa nõupidamisel istuda. Ikka õpilaste pärast tullakse tööle.

See on lahe tunne, kui keegi saab midagi selgeks või näed, et sinu mõtteviis kannab vilja. Need on hetked, mis tekitavad kõhus hea tunde.

Aga mis teeb muret?
Mure on naljakas sõna. Organiseerime siin maastikumängu liikumispäeva raames. Minu jaoks on mure kõik see, mis on veel tegemata. Need on vahvad töömured ja lahe on need ära lahendada. Kui asi lõpuks kokku jookseb, on see mõnus hetk. Aga niikaua, kui sellesse hetke pole veel jõudnud, on ärevus sees.

Murena võib välja tulla selle, et lapsed ütleksid rohkem „Tere“. Kui nad tänavapeal kellegagi kokku saavad ja juba otsa vaatavad, võiksid nad ka tere öelda. Eriti kui see inimene on neile tuttav.

Kui Sa ei oleks koolis õpetajana tööl, mida siis teeksid?
Seda on väga raske ette kujutada. Elame ju nii, et hüppame ühe kivi pealt teisele. Kivid ei lähe otse ja valida saab kahe kivi vahel. Kui teise kivi peale astud, siis kolmandale enam hüpata ei saa. Kindlasti oleks see töö inimestega seotud, inimestega on lahe toimetada.

Aga võib-olla oleksin hoopis plaatija? Selle töö puhul on tulemus kohe näha. Koolis nii ruttu õiget tulemust ei näe. Võib-olla alles viie või kümne aasta pärast ilmneb see. Parim koht, kus õpetajatöö tulemustest teadlikuks saada, võib olla kooli kokkutulek.  

Ütle mõttetera, mida soovid teistega jagada!
Ela hetkes! Kui sööd, siis söö. Kui teed sporti, siis täiega. Kui räägid inimesega, siis räägi ainult temaga. Tee ühte asja korraga, ära jaga oma tähelepanu.