Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Maire Keis.
Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Tulin Põltsamaale aastal 1995 ja otsisin erialast tööd. Ühel päeval kutsus toonane koolidirektor Helle Rümmel mind enda juurde koju, nii-öelda tööintervjuule ja sellest ajast töötan Põltsamaa Ühisgümnaasiumis klassiõpetajana. Kooliõde Külli Kalvist oli siin juba ametis. Ja hiljem tuli juurde kooliõde Karin Heinman, nii et tegelikult oli meid samast Tartu Pedagoogilise Kooli lennust mitu.
Esimene aasta oli selline sisseelamise aasta. Teisel aastal hakkasin ringi vaatama sellise pilguga, et mida siin kohapeal tehakse, kuidas kolleegid toimetavad ja mis on Põltsamaa Ühisgümnaasiumi väärtused. Sulandusin vaikselt siia kooliellu. Märkasin, kui töökad ja entusiastlikud õpetajad siin on! Sellest tekkis justkui võistlushasart, et kuidas ise ka nii tubli olla.
Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Ma rõõmustan siiralt iga hommiku üle, kui saan oma klassiuksest sisse astuda. Need lapsed ja üldse lapsed. Lapsed suudavad niimoodi üllatada, iga päev. Ja see energia, mida lapsed toodavad! Nii palju ilusaid hetki võid sa päeva jooksul kogeda! Ma olen hästi tänulik, et ma kunagi valisin selle ameti. Kui imestatakse, et meie õpetajad näevad nii noored välja, siis ma võin öelda, et nooruse eliksiiriks on lastest üle kandunud elurõõm. Kui sa ikka oled päevad läbi koos lastega, siis kuidas sa saad vananeda?
Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Kui ma valutan südant, siis selle pärast, et mulle meeldiks töötada „õppimiskallakuga“ koolis, kus õppimine on väärtustatud. Ma ei saa öelda seda, et õppimine ei ole üldse tähtis. Küll aga saaksime oma otsustega õppimist populariseerida. Mul on tohutult vedanud oma lendude, oma klassidega, sest mul on väga tublid õpilased olnud. Siinkohal tahaksin neid kõiki tervitada ja loodan, et nad saavad elus hästi hakkama. Maailmas on nii palju muid ahvatlusi ja palju kergem on tänapäeval mingeid asju saada, sest tihtipeale on oluline saamine, mitte saavutamine. Igapäevaselt pean õpetajana mõtlema, kuidas last mõjutada, et ta selleks, et midagi saavutada, ka pingutaks.
Üks oluline asi on veel koolielus – kool on väike läbilõige ühiskonnast ja viisakus on see, mida ootaks siin rohkem. Aga ma saan aru, et see on raske soov, sest viisakus kasvab eeskujude najal. Ja siin peame vaatama täiskasvanutena peeglisse.
Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Tegelikult olen ma seda küsimust endalt küsinud viimased viis aastat. Mida ma siis teeksin? Ja mul ei ole sellele vastust. Üks asi, millega ma tahan tegeleda, on heategevus. Aga mis oleks see, mis leiva lauale tooks? Õpetaja ametis on nii palju erinevaid oskusi vaja. Hästi oluline on, et oskaks kuulata õpilasi, kolleege, vanemaid ja leiaks koostööks sobiva suhtlemisviisi.
Üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Sõidan hommikuti bussiga, kus on akendel kihelkondade vanasõnad. Ma istun iga kord erineva akna juurde, et näha, millise ütluse tänane päev toob. Täna hommikul oli „Iga õis on isemoodi, iga laululind laulab ise laulu“. Sellega pean ma oma igapäevatöös kogu aeg arvestama, sest iga laps, kellega ma kohtun, on täiesti eriline. Ja palju erinevaid õisi koos teevad ühe ilusa lillevälja, kus igaühel on õigus õitseda oma erilisel moel.
