Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 105. sünnipäeva pidustuste järel saab sõna 20 aastat Põltsamaa Ühisgümnaasiumis töötanud Maive Noodla, kes viimased kaks aastat on täitnud ka gümnaasiumiastme õppejuhi ülesandeid.

Kuidas Sa kooli tööle sattusid?
Kooli sattusin sellepärast, et lõpetasin 2000. aastal Tartu Õpetajate Seminari klassiõpetaja eriala ning asusin erialasele tööle Toila Gümnaasiumis. Kahjuks läksid meie teed kaks aastat hiljem lahku ja kandideerisin Põltsamaale. Olen Jõgevalt pärit ning Põltsamaa kool oli olnud minu jaoks alati hea mainega kool, mille poole vaatasime alt üles. Seega tulin siia kooli kerge aukartusega.
Aga siia ma tõesti ka natuke sattusin, sest esimesele töövestlusele ma ei saanud tulla ja loobusin kandideerimisest. Nädal hiljem helistas mulle Aimar Arula ning pakkus vestluseks välja uue aja. Sellest vestlusest on saanud nüüd 20 aastat, mil olen olnud Põltsamaa Ühisgümnaasiumiga seotud.

Mis tööd Sa koolis teed?
Alustasin Põltsamaal klassiõpetajana ning õpetasin II kooliastmes eesti keelt, matemaatikat ja saksa keelt. Kuna õppisin samal ajal veel Tartu Ülikoolis saksa keelt ja kirjandust, siis ühel hetkel õpetasin peamiselt saksa keelt ja natuke matemaatikat. Kui saksa keel meie koolist ära kadus, olin põhikooli matemaatikaõpetaja ning vahepeal on lisandunud veel karjääriõpetus ja karjäärikoordinaatori töö.
Nüüd olen teist aastat gümnaasiumiastme õppejuht ja õpetan endiselt karjääriõpetust ning viin läbi karjäärivestlusi. Mulle meeldib minu töö - saan suhelda palju noortega, kujundada nende haridusmaastikku, pakkuda neile uusi võimalusi, rääkida kaasa kohalikus hariduselus.

Mis teeb Sulle muret tänase koolihariduse juures?
Kui oleks minu teha, siis ma kaotaksin ära koolide pingeread, mis tekitavad inimestes vastakaid tundeid ja eelarvamusi. Akadeemilised teadmised on olulised ning kõrgete tulemuste nimel teevad ka meie õpetajad ning õpilased palju tööd, kuid tähelepanuta jäetakse sageli noorte huvide arvestamine, mida ükski pingerida ei kajasta. Meie kooli gümnasistid korraldavad nii palju üritusi, nad on aktiivsed vabatahtlikud. Igal aastal tegutsevad mitmed õpilasfirmad, osaletakse konkurssidel ja võistlustel. Loodan, et kunagi hakatakse tegema pingeridasid, mis on saanud õpilastest 10 aastat pärast kooli lõpetamist, kuidas nad on oma eluga rahul, kuidas on kooliajal omandatud teadmised neid aidanud ja mõjutanud. 
Mulle valmistab muret ka noorte ülekoormus. Maailmas on nii palju võimalusi, mida teha, uurida, avastada, millega end siduda, et see tekitab stressi ning see loob ootusi, et kõike peab jõudma. Tegelikult ei pea, aga selle mõistmine võtab aega.

Aga mis pakub koolis kõige rohkem rõõmu?
Meil on nii ägedad gümnasistid!
Noored räägivad kaasa koolielu korraldamises, võtavad initsiatiivi ning on ettevõtlikud. Mulle tundub, et omavahelised suhted on üle gümnaasiumi kõigil head või väga head.
Kindlasti pakuvad mulle rõõmu minu õpetajad ja kolleegid. Algaja õppejuhina julgen ma kõigi poole pöörduda, kui abi vajan ning kõik on abivalmid ja vastutulelikud – meil on toimiv meeskond, kes tuleb ideedega kaasa ja pakub ise välja uusi ja häid mõtteid.

Mida Sa teeksid, kui Sa täna ei oleks õppejuht?
Ma oleksin põhikooli matemaatikaõpetaja. Mulle väga meeldib matemaatika ja selle õpetamine. Õnneks saan vahel käia asendustunde andmas ja õpetamist nautida.
Kui ma üldse koolis ei töötaks …. Olen selle peale palju mõelnud, et mida ma veel oskan teha. Ilmselt ma töötaksin nõustajana või ürituste korraldajana.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
„Ma ei tea, mida ma ei tea!“