Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi klassiõpetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning klassiõpetajate ainesektsiooni juht Margit Tõnisson.

Kuidas Sa kooli sattusid?
Naljaga pooleks meeldib mulle öelda, et ma peangi koolis olema, sest olen sündinud õpetajaks. Minu sünnipäev on 5. oktoobril (õpetajate päeval, toim). Niipalju, kui ennast mäletan lapsepõlvest, olen alati tahtnud õpetajaks saada.
Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, tekkis mõte, et olen nii noor – mis õpetaja minust ikka saab? Läksin hoopis teist teed, kuid siiski noortega seotud eriala õppima – noorsootööd. Kõigepealt töötasingi Paide vallas noorsootöötajana. Sain olla valla noorsootöö ülesehitamise ja sündimise juures, mis oli väga äge ja õpetlik kogemus.
Edasi töötasin noortekeskuse juhatajana. Kui omandasin Tartu Ülikoolis kultuurikorralduse magistrikraadi, liikusin samas vallas edasi haridusametnikuks ja sealt omakorda abivallavanemaks. Aga kogu aeg tiksus mul kuklas teadmine, et mul on õpetajaks saamise unistus veel täitmata.
Kümme aastat tagasi sain aru, et lähen nüüd või mitte kunagi. Asusin klassiõpetaja erialale õppima ja tegin unistuse teoks. Samal aastal, kui Tallinna Ülikooli lõpetasin, otsis Põltsamaa Ühisgümnaasium 1. klassi õpetajat. Kandideerisin, osutusin valituks ja niimoodi ma Põltsamaale sattusin.

Mida sa koolis teed?
Ma olen hetkel 5. klassi õpetaja, lisaks annan  7. ja 8. klassi rühmadele eesti keelt ja kirjandust. Sellele lisaks olen teist aastat eest vedamas klassiõpetajate ainesektsiooni ning esindan kooli hoolekogus põhikooli õpetajaid.

Mis teeb sulle muret praeguse koolihariduse juures?
Kui mõelda õppimise seisukohalt, paneb muretsema vähene keskendumisvõime ja pealiskaudsus.  Kergekäeliselt antakse alla. Vanasõna „Harjutamine teeb meistriks“ justkui ei oma enam seda tähendust, mis varem: kui kohe ei saa, siis järelikult ei ole vaja.
Tähelepanu tuleb pöörata ka õpilaste omavahelistele suhetele. Mulle tundub, et lapsed ja noored ei taju sõna väge. Nad ei mõista, kui palju haiget võib üks mõtlematult lendu lastud sõna teisele teha. Ei mõisteta, et ütlemine on ka tegu.

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
Hästi suur rõõm on, et väga palju on ka neid noori, kes märkavad, hoolivad, on abivalmid ja õpihimulised.
Õpetajana teeb rõõmu võimalus veeta oma päevad noorte keskel. Mulle enda puhul meeldib, et olen nendega seotud esimesest kuni kolmanda kooliastmeni.
Esimeses kooliastmes saan olla koos kõige vahetumate, siiramate ja ausamate lastega. Teises kooliastmes näen, et nad loovad seoseid, on juba palju nutikamad ja targemad. Siis saab nendega juba teisel tasandil arutada. Ja kolmandas kooliastmes järsku saavad nad juba suurteks inimesteks, kes on suurepärased vestluskaaslased. See on hästi tore teekond ja mulle tundub, et see teeb ka õpetaja ameti eriliseks.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Kui ma ei oleks õpetaja, siis tegutseksin ma ilmselt ikkagi haridus- ja kultuurivaldkonnas, tõenäoliselt noortega. Üks unistus on mul veel täitmata, ma väga tahan õppida kunstiteraapiat ja kunagi kunstiterapeudina töötada. Võib-olla oleks see mu järgmine samm, mille astuksin.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Mulle meeldib mõelda, et kõik suured asjad saavad alguse väikestest sammudest. Kõike ei pea saama kohe ja korraga. „Väikses printsis“ ütleb roos väiksele printsile: „Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahad liblikaid tundma õppida.“  Ehk siis pisikeste, vahel ka pingutust nõudvate ja ebamugavate sammude haaval jõutakse lõpptulemuseni.