Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna eesti keele ainesektsiooni juht ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marika Nugis.

Kuidas sa kooli sattusid?
Ma olen Põltsamaa Ühisgümnaasiumi vilistlane. Pärast kooli läksin Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima, kuigi tollane direktor Kalju Teras arvas, et võiksin hoopis ajalugu õppida.
Õpetaja sai minust Paala sillal, paar aastat pärast keskkooli lõpetamist. Oli augusti lõpp ja jalutasin  oma esimese lapsega. Kalju Teras peatas sillal oma piruka Moskvitši ja astus autost välja. Ta tuli minu juurde ja küsis: “Tere. Mis ta muidu teeb?” Hoidsin vankrist kinni ja vastasin: “Olen lapsega kodus.” Teras teatas: “Kooli tööle, tuleb homme minu kabinetti.” Niimoodi saigi minust ülikooli õpingute ajal õpetaja.

Mida sa praegu koolis teed?
Praegu õpetan kõige lihtsamat ainet maa peal, mida me kõik oskame – eesti keelt ning kõige huvitavamat ainet – kirjandust. Õpetan eesti keelt ja kirjandust 7.–12. klassini.

Oled ka eesti keele ainesektsiooni juht.
Oleme eesti keele õpetajatega korda-mööda olnud ainesektsiooni juhid, viimased aastad olen seda ülesannet täitnud mina. Meil on väike, aga koostöine meeskond – saame üksteisele loota ja teineteist usaldada, mõningaid mõtteid haarame juba õhust. Mõistame üksteise kitsaskohti ja rõõmustame kolleegi rõõmude üle.

Mis teeb sulle muret praeguse koolihariduse juures?
Üleüldine suhtumine, et koolis peab olema hästi lõbus ja huvitav. Ma olen nõus sellega, et õppimine on pingutus. Kui pingutust pole, on ka õppimine kaheldav.
Küllap tänapäeva lastel ongi teistsugused oskused ja tahtmised. Nutimaailm imeb nad täiesti endasse. Muret tekitab ka pealiskaudsus ja vähenev kohusetunne. Kirjanduse lugemine nõuab süvenemist ja keskendumist, ei saa lihtsalt lehti keerata.

Mis sulle rõõmu teeb?
Olen kogu aeg arvanud, et mul on õpilastega väga vedanud. Muidugi on mul olnud ka õpilasi, kellega oleme eriarvamusel. Ja tean ka seda, et kõigi jaoks ei ole kirjandus lemmikaine ja et mõne jaoks on eesti keel raske.
Rõõmu teeb see, kui näen, kuidas noor inimene areneb – tema silmaring ja eneseväljendusoskus kasvavad argumenteerides. Gümnaasiumis kasvavad õpilased mühinal. Mõnikord ütlen klassile, et te ei tea, aga ma näen teie sisse, kuidas te kasvate. See kiirgab välja!
Väga paljudel erialadel pole sellist võimalust, et saab pidevalt olla noorte inimeste hulgas ja püüda nendega sammu pidada. Mõnikord olen samm ees, teinekord samm taga ja palun nende abi. Väga paljudel erialadel sellist võimalust ei ole.
Meil on õpetajana erakordselt suur vastutus – tahes või tahtmata kujundame noort inimest. Tuletan seda endale kogu aeg meelde.
Eelkõige kirjanduse tunnis, aga ka eesti keele eksamiks valmistudes räägime erinevatest teemadest: geenitehnoloogiast, keskkonnast, tarbmisest, elust Marsil… Õpilased avanevad väga erinevatest külgedest, ilmsiks tulevad nende huvid ja hobid. See on huvitav.

Mõni mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Ütlen sageli klassides, et g, b, d ja komad – nende mitteoskamise võin andeks anda. Kui elus läheb hästi, võtad vajadusel toimetaja. Kui nii hästi ei lähe, aitab arvuti. Aga inimeseks pead sa jääma igas olukorras.