Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja Meeli Nõmme.

Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Õppisin Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikaõpetajaks ja koorijuhiks. Pärast esimese lapse sündi otsustasin üle minna kaugõppesse. Olin lastega kodus ja lõpetasin nende kõrvalt kooli.
Pärast minu konservatooriumi lõpetamist läks Põltsamaa Ühisgümnaasiumist Tallinna poole elama minu eelkäija, muusikaõpetaja Ulvi Kippasto. Siis kutsuski toonane direktor Kalju Teras mind siia muusikaõpetajaks. 1987. aasta sügisel astusin esmakordselt klassi ette ja sellest ajast olen siin õpetanud.

Mis klasse Sa praegu õpetad?
Hetkel õpetan 1.-5. klassini. Varasemalt olen õpetanud muusikat mõned aastad ka põhikoolis ja päris pikalt gümnaasiumiastmes. Samuti juhendan mitmeid koore ja ansambleid. Mul on neid kokku neli koori – 1. klassi mudilaskoor, 2. klassi mudilaskoor, tütarlastekoor ja poistekoor. Lisaks tegelen ka solistidega.

Mis instrumente Sa mängida oskad?
Põhiliseks instrumendiks on muidugi klaver, aga saan hakkama ka akordioni ja väikekandlega. Kooli ajal mängisin meie puhkpilliorkestris saksofoni.

Mis Sulle koolis rõõmu valmistab?
Ikka see, et on palju toredaid ja naerusuiseid lapsi, kes hommikul vastu tulevad, ütlevad: „Tere, õpetaja!“ ja kallistavad. On toredad ja toetavad kolleegid.
Meie koolis on muusika olnud tähtsal kohal. Mul on hea meel, et on jätkunud palju lauluhimulisi lapsi, kes tulevad rõõmuga laulma. Mul on olnud läbi aegade suured koorid. Vahepeal olin lausa hädas, et väljasõitudel ei mahtunud kõik bussi ära, sest lapsi oli üle 60. Koroona tegi omad korrektuurid, oli tagasiminek. Aga selle aasta põhjal võin öelda, et oleme taas heas vormis! See teebki rõõmu.
Enne koroonat oli meie maakonnas palju toredaid laulukonkursse ja mul on olnud rõõm, et minu lapsed – ansamblid ja solistid – on olnud edukad. Eriliselt on meelde jäänud mitmed neidude ja noormeeste ansamblid, kellega on olnud suur rõõm koos töötada.

Aga mis teeb muret? 
Mulle ei meeldi sugugi ülbus, ebaviisakus, pahatahtlikkus. Kahjuks näen seda meie ümber. Mulle tundub, et karistamatuse tunnet on juurde tulnud. Teine asi, mis mind koolisüsteemis viimasel ajal on hakanud häirima, on suhtumine, et lapsed ei tohiks liiga palju pingutada. Kõik peab olema lõbus, kerge ja mänguline. Õppimine aga nõuabki just pingutust ja järjepidevust. Õnneks on ka lapsevanemaid, kes oma lapsi innustavad, toetavad ja vajadusel ka sunnivad.

Kui Sa ei töötaks koolis, siis mida Sa teeksid?
Kui ma lõpetasin siinsamas Põltsamaa Keskkooli, oli mul lõpuklassis kaks väga kindlat valikut – juura või muusika. Kindlam valik tundus isegi juura - kaalusin õppida juristiks, kuna minu vanemad on sellel alal töötanud. Kogu see maailm oli mulle tuttav.
Kooli ajal tegelesin ma ise väga palju muusikaga – laulsin ansamblis ja kooris, mängisin orkestris. Muusika tõmme oli suur ja mulle meeldisid väga ka lapsed. Mõtlesin, et muusikaõpetja amet on palju rõõmsam ja toredam, aga kartsin, et ei saa muusikakõrgkooli sisse. Otsustasin siiski proovida. Mõtlesin, et kui sisse ei saa, lähen Tartu Ülikooli juristiks õppima. Nii et minust oleks võinud saada hoopis advokaat, notar, uurija või jurist. Praegu arvan, et tegelikult sobib mulle õpetajatöö siiski paremini. Töö lastega meeldib mulle väga.

Kas Sul on mõni mõttetera, mida soovid teistega jagada?
See pole väga originaalne, aga nii ütles mulle juba minu ema: „Ära tee teisele seda, mida sa endale ei soovi.“ See on käinud kogu elu minuga kaasas ja ma siiralt usun sellesse. Ma arvan, et elu oleks parem, kui kõik nii mõtleksid ja tegutseksid. Me kõik ju tahame, et meid mõistetaks ja meisse hästi suhtutakse.