Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi klassiõpetaja, põhiainete õpetaja, sotsiaalainete ainesektsiooni juht Merilin Lõhmus.

Kuidas Sa kooli tööle sattusid?
Kuna minu enda kooliaeg oli pigem keeruline ja käänuline, oli ameti valik nii mõnelegi üllatuseks. Tegelikkuses olen alati soovinud õpetajaks saada. Kui ma lõpuks otsustasin hakata unistusi teoks tegema, läksin Tartu Ülikooli õppima. Bakalaureuseõppe lõpus ja magistri alguses helistas mulle armas Karmen Maikalu ning teatas, et tema tütre klassile oleks õpetajat vaja ja mina võiksin kandideerida. Kuulasin oma „karjäärikoordinaatori“ nõu ja siin ma olen!

Mida sa koolis teed?
Sel õppeaastal olen klassijuhatajaks ja põhiainete õpetajaks oma silmasäradele 6. g klassist; lisaks õpetan 5.–7. klassile inimeseõpetust. Õpetajatöö kõrvalt olen teist õppeaastat sotsiaalainete ainesektsiooni juht ning sel õppeaastal ka alustavate õpetajate õpiringi vedaja.

Mis teeb sulle praeguse koolihariduse juures muret?
Kas me märkame kõiki? Kas me märkame õpilast, õpetajat? Kas me kõnnime koridoris nutvast lapsest mööda, lootes et keegi teine märkab ja tegeleb temaga või võtame ise pausi ja märkame? Kas me käitume oma sõnade järgi ja näitame teistele eeskuju või nõuame üht ja käitume vastupidi? Kas me kuulame?

Mis teeb Sulle täna koolis töötades kõige rohkem rõõmu?
See võib tunduda maru igav vastus, aga loomulikult mu õpilased!
Kui ma näen nende rõõmsaid nägusid ja saan olla neile kurbushetkedel toeks; kui ma näen ja kuulen nende arengut. Me kasvame koos ning see on põnev, naljakas ja vinge teekond.

Mida Sa teeksid, kui Sa ei oleks täna koolis õpetaja?
Meil oli alles tunnis vestlus sellel teemal ja õpilased küsisid seda sama. Vastan samamoodi kui neile: „Oleksin õpetaja!“ Ehk siis ma ei näegi end mujal ette. Jah, mul on toredaid hobisid ja sügaval sisimas „kunagi ma teen“ unistusi, aga isegi unistustes on need kõik muud tegevused õpetajaameti kõrvalt.

Ütle üks mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Mul on komme jagada igasuguseid naljakaid ja sarkastilisi õpetajameeme, mis ka nüüd esmajoones meelde tulevad. Aga jagan hoopis ühte armast ja olulist mõttekäiku, mille hiljuti internetiavarustest leidsin (autor teadmata).

„If a student leaves my classroom with new skills, I’ve done my job. If a child leaves my classroom knowing they are loved and accepted for who they are, I’ve reached my goal.“