Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna 1.-9. klasside karjäärikoordinaator Adaveres, Lustiveres ja Põltsamaal ning Adavere koolis sotsiaalainete õpetaja Merle Karuks.

Kuidas Sa kooli sattusid ja mida Sa koolis teed?
Aasta oli siis 1993. Ma olin värskelt Viljandi Kultuurikolledži näitejuhtimise eriala lõpetanud. Ülar Kohari, Adavere Põhikooli direktor aastatel 1990–2001, pidi toona iga kuu maavalitsuses aru andma, miks tal ei ole huvijuhti.
Ühel hetkel helistas Kohari mulle ja pakkus huvijuhi kohta koos ametikorteriga. Pärast pikka mõtlemist otsustasin, et võin mõneks aastaks tulla. Noore inimesena ei saanud ma aru, kuidas saab koolis 20 aastat töötada. Peagi saab minul endale nüüd kolmkümmend aastat Adaveres täis.
Tol ajal oli kombeks kohalikel ettevõtetel õpetajatele kooliaasta alguse puhul kingitusi tuua. Neid ettevõtteid oli Adaveres toona päris palju. Direktor jagas rõõmu kolme uue õpetaja üle ettevõtja ja lapsevanema Mati Kiviga. Mati patsutas direktorile õlale ja kostis: „Rõõmusta-rõõmusta, varsti tuleb noormees Mersuga, peatub ja viib neiu endaga kaasa“. Noormees tuligi, aga ta oli pärit siitsamast Pajusist.

Mida Sa praegu koolis teed?
Olen karjäärikoordinaator 1.–9. klassidele Adaveres, Lustiveres ja Põltsamaal. Adavere majas annan sotsiaalaineid 2.–9. klassini.
Võin teha väga palju tööd, aga ma pean teadma, millisel ajavahemikul saan puhata. Puhkuseid planeerin teadlikult. Kõigele lisaks töötan ka nädalavahetuseti. Praegu on autospordi hooaeg, mis tähendab, et ka laupäeva hommikuti lahkun kodust kell kuus hommikul ja jõuan koju tagasi kell üheksa õhtul.

Mis Sinule teeb muret koolihariduse juures?
Mõnikord leian kausta vahelt õpilase vana kontrolltöö ja siis on tunne, et täna võiks sellega olümpiaade korraldada. Koolis valitseb muretu suhtumine – saaks kuidagi läbi. Pingutuse puudumine.
Õppimine toimubki läbi protsessi siis, kui on raske ja tuleb pingutada. Karjäärikoordinaatorina esitan küsimuse, et kas see on motivatsioonipuudus või on õpilasel mõni muu probleem. Arvan, et kõigepealt peab olema seatud eesmärk, siis tuleb motivatsioon.

Mis Sulle rõõmu teeb?
Õnneks on olemas ka noored, kellel on eesmärk ja motivatsioon ning kes pingutavad. Parim näide on see, et tegin kontrolltöö, milles maksimumtulemus oli 60 punkti. Üks õpilane sai 59 punkti. Ta vaatas oma töö põhjalikult läbi ja imestas, et kuidas ta sai selle punkti kaotada. Ta tahtis järgmisel päeval tulla kontrolltööd uuesti tegema! Rõõmsaks teeb see, et meil on väga püüdlikke õpilasi, aga nad on vähemuses.
Meele teeb rõõmsaks ka see, kui näed, et eesmärgita kulgenud õpilane on oma suuna lõpuks leidnud. Seetõttu meeldib mulle lapsi igale poole viia ja kutsuda neile esinejaid, sest kui saalis on kuuskümmend kuulajat ning kui ühel õpilasel käib sees krõps ära, siis see on juba hea tulemus. Arvan, et noor inimene leiab oma tee ülesse, kui talle on pakutud palju võimalusi.
Kui õpilased ütlevad, et nad ei taha mõnda kohta kaasa tulla, siis tavaliselt küsin, kas ta on seal juba käinud. Tihti ei olegi, kuid on nad kindlad, et neile ei meeldi. Tavaliselt ütlen, et seda ei saa enne väita, kui oled ära proovinud ja põhjendanud, miks see sulle ei sobi.
Võtame näiteks mäesuusatamise. Kõige rohkem aega võtab õpilaste veenmine – tule ja proovi. Me käisime aastaid vastlapäeviti Kuutsemäel. Noorena ajas see mind närvi, et pidin õpilasi veenma, praegu ei saa arugi, kui seda teen. See on vajalik tulemuse saavutamiseks.

Kui sa ei oleks täna Adaveres õpetaja ja põhikoolis kõigi õppekohtade karjäärikoordinaator, siis mis see võiks olla, millega tegeleksid?
Ilmselt tegeleksin oma ettevõttega, mis pakuks inimestele koolituste, korraldamise ja nõustamise teenuseid. Ma olen selle peale tõsiselt mõelnud ja suvel tegelengi sellega.

Mõni mõttetera, mida tahaksid teistega jagada!
Mul on iga päeva kohta oma mõttetera. Adaveres laua peal või siis õlakotis on mul raamat „Looda! Unista! Ela! 365“. Aeg-ajalt loen selles olevaid mõtteteri. Tänase päeva kohta on Martin Lutheri tsitaat: „Kui ma teaksin, et homme sureksin, istutaksin ma täna ikkagi õunapuu.“
Nii ongi – kui teaksin, et täna on viimane päev, ei muudaks ma mitte midagi.