Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Adavere Põhikooli, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppekoha eesti keele ja kirjanduse ning vene keele õpetaja Rutt Käsik.
Kuidas Sa Adavere kooli tööle sattusid?
Ma lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene keele ja kirjanduse erialal. Tulin suunamisega. Tol ajal oli palju võimalusi töökohta valida. Kuna Põltsamaa linn tundus mulle ilus, otsustasin tulla selle lähedale tööle. Olen Adaveres töötanud 48 aastat. Alustasin vene keele õpetajana. Kui eesti keele õpetaja lahkus töölt, hakkasin õpetama eesti keelt ning samal ajal Tartu ülikoolis sama lisaeriala omandama. Nüüd olengi olnud nii eesti keele kui ka vene keele õpetaja.
Edasi oli meil vaja õppealajuhatajat. Tolleaegne direktor tegi ettepaneku ja ma töötasin 27 aastat õppealajuhatajana. Selleks lõpetasin ülikoolis vajalikud juhtimiskursused. Läbisin ka eripedagoogika kursused, nii sain pärast õppealajuhataja ametit töötada HEV-koordinaatorina. Praegu töötan täiskohaga eesti keele ja kirjanduse ning vene keele õpetajana, tunde annan 6.-9. klassile. Järgmisest aastast 7.-9. klassile, sest vene keel kaob 6. klassist arvatavasti ära.
Terve minu elu on olnud üks suur õppimine. Olen rahul, et koolis töötamine on võimaldanud ennast pidevalt täiendada, õppida, eluga kursis olla. Miks ma praegu töötan? Sellepärast, et ma tunnen, et olen elu keskel ja see annab jõudu edasiseks.
Mis Sulle koolis rõõmu teeb?
Kui mõnel õpilasel väljendub loomingulisus või ta tunneb huvi aine vastu või kui väga nõrga õpilase puhul on näha arengut. Suur rõõm on sellest, kui kuulen, et mõnel meie õpilasel, eriti kui tal on kooli ajal raskusi olnud, läheb elus hästi. Tal on kas õnnestunud isiklik elu, ta on omandanud mõne ameti, milles on tubli, või on saanud lihtsalt lugupeetud inimeseks. See ei pea olema kõrge ametipost, aga ta teeb oma tööd ja on hinnatud. See ongi rõõm! Paljudel on koolis käitumis- või õpiraskused, aga kui näed, et selline laps saab täiskasvanuna elus hakkama, siis see teeb rõõmu.
Aga mis teeb kooli või laiemalt haridussüsteemi juures muret?
Meil on palju poisteklasse, kus on paar tüdrukut. Näen, et poistest tulevad tublid mehed. Kui neid panna mingit praktilist tööd tegema, otsustama, on nad väga asjalikud. Aga kui nad peavad eesti keele tunnis tohutut vaeva nägema kaashäälikuühendi ja õigekirjaga ning kui see välja ei tule, kaob neil eduelamus. See on üks kuiv tuupimine. Poisslaps tahab tegutseda. Mina näen, et õigem oleks varem hakata mingit kutset õpetama ja selle käigus õpetataks ka aineid. On võimalik näiteks meisterdamise juures füüsikaseadustest rääkida, loodushoiust, õpetada nimetusi võõrkeeltes, õpetada suure ja väikese algustähe kirjutamist. Need poisid on meil lõpuks kadunud inimesed, sest neil on olnud igav. Nende potentsiaal on kasutamata. Poisid on seiklusliku iseloomuga ja hakkajad, üldse mitte rumalad.
Muidugi teeb veel muret, et meil on palju lugemis- ja kirjutamispuudega lapsi. Eksamid on tulemas. Põhikooli lõpetamiseks on vaja saada eksamitulemuseks 50%. Ma saan väga hästi aru – iga laps lihtsalt ei küüni sellise tulemuseni, kuigi võib olla väga hoolas. Samas, gümnaasiumi lõpetatakse ka väheste punktide arvuga ja gümnaasiumisse ei sunni keegi minema. Kui õpilasel ikka ei ole võimeid, siis see on ülekohus. Me peaksime hindama arengut..
Kui näen õpilase teadmistes edasiminekut, panen tavaliselt rahuldava hinde. Aga lõpuks tuleb õpilasel ikka teha lõpueksam ja selles ei arvesta keegi õpilase võimeid, arengut ja püüdlikkust.
Kui Sa ei oleks koolis õpetajana tööl, siis mida Sa teeksid?
Minu üheksa aastat vanem õde oli ka õpetaja. Ta oli 72 ja pool, kui pensionile jäi. Tema järgi läksin ka mina õpetajaks. Ma polegi ühegi teise valiku peale mõelnud. Keskkoolis mõtlesin eesti keele õpetajaks saada. Mina õppisin koolis, kus oli vene keel väga kõrgel tasemel. Tollal oli nii, et kes läks ülikooli õppima, pidi tegema vene keele proovitesti. Kes töö ära tegi, ei pidanud vene keelt õppima. Minu õde vabastati samuti vene keele õppimisest, sest oli saanud koolist hea põhja.
Kuna ka mina sain selle ainega küllalt hästi hakkama, otsustasin vene keelt ja kirjandust õppima minna. Tol ajal avati esimest korda pedagoogilises instituudis vene keele ja kirjanduse õpetaja eriala, konkurss oli päris suur ja ma sain sisse. Nüüd ma ilmselt ei julgeks enam minna. Sinna kogunesid vene rahvusest või pooleldi vene rahvusest pealinna tüdrukud. Mina olin maakoolist. Õpe hakkas peale kohe vene keeles, palju tuli lugeda kirjandust. Minul olid kõrvuti eesti- ja venekeelsed õpikud. Niimoodi õppisin.
Inglise keelt tuli samuti vene keeles õppida, õpetaja eesti keelt ei osanudki. Need vene õppejõud olid väga mõistvad ja ära ma selle eriala lõpetasin. Nüüd mõtlen, et võib-olla oleks võinud kohe eesti keele erialale kandideerida.
Kas sul on mõni mõttetera, mida tahaksid teistega jagada?
Mulle meeldib Matteuse evangeeliumi tähendamissõna külvajast. Annan selle sisu oma sõnadega edasi.
Külvad. Osa sinu kuldsest nisust langeb tee äärde. Seal ta sureb.
Külvad. Osa sinu kuldsest nisust langeb ohakate sisse. Ohakad lämmatavad ta.
Külvad. Osa sinu kuldsest nisust langeb liivale. Nad ei võta juuri alla.
Külvad. Osa sinu kuldsest nisust langeb viljakandvale mullale ja sellest kasvab võrratu saak.
Ma väga loodan, et osagi minu külvatust on vilja kandnud.
