MEIE INIMENE – HELI AIAOTS 10. aprill Helis Rosin
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on üle saja töötaja. Käesolevas intervjuusarjas tutvustame oma töötajaid ja nende tegemisi. Seekord saab sõna Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ajalooõpetaja Heli Aiaots.
Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Oli aasta 1979, kui tulin siia kanti elama. Mul oli kool parasjagu lõpetatud ja vaja oli töökohta. Suvel tulin siia koolimajja direktor Kalju Terase juurde ja küsisin, kas tööd on pakkuda.
Ta oli väga õnnelik. Esiteks seetõttu, et ma ei vajanud korterit. Teiseks: enne mind oli siia kolmeks aastaks suunatud tööle praegune ajalooprofessor Mati Laur. Tema tahtis ära minna, et jätkata oma haridusteed ja tegeleda teadusega. Koolil oli uut õpetajat vaja. Nii ma siia sattusin ja siin ma olen.
Mida Sa praegu koolis teed?
Õpetan ikka ajalugu: 9., 10. ja 11. klassile. Nad on hästi toredad noored inimesed.
Praegu töötan osalise koormusega, see sobib mulle hästi. Varem olen õpetanud ka ühiskonnaõpetust, perekonnaõpetust, majandust… kõiksugu asju on olnud vaja õpetada. Isegi püsilillede kasvatamist koduaias valikainena.
Mis Sulle koolis rõõmu teeb?
Tegelikult koolis ongi päris palju rõõmu. Mul on mitmel korral olnud nii, et kodus ei ole väga hea olla, kuskilt valutab. Aga kui kooli tulen, siis on kõik unustatud.
Koolis on väga tore olla. Mulle meeldivad minu õpilased ja kolleegid. See on väga mõnus töökeskkond. See annab nii positiivset kui ka mõnikord negatiivset pinget. Negatiivsest tuleb lihtsalt üle saada.
Praegune ühiskond on pidetu – kõik on ainult täna. Mulle meeldib tuua paralleele ja selgitada õpilastele, et kõigel on juured. Kaasaja nähtuste põhjused asuvad minevikus. Ajalugu peaks teadma, et inimesed ja ühiskond ei teeks totraid vigu.
Mis Sulle muret teeb?
Ma proovin mitte muretseda. Aga vahetevahel tekib mure ka.
Kodus just lugesin Riho-Bruno Bramanise raamatut „Õhk riisiterade vahel“. See kirjeldab, kuidas nende pere elas aastaid Jaapanis. Mulle avaldas muljet see, et tema nelja-aastane poeg läks seal Euroopa kooli ja õppis kolme kuuga inglise keele ära. Tema tundis muret, et laps sonib magades inglise keeles. Aju töötleb magades informatsiooni, mida ta on saanud.
Mul on kahju, et lapsi ei tohi tagant sundida, et nad õpiksid ja arendaksid end. Noorus on nii hea aeg õppimiseks, laps omandab kõike nii kergelt. Minu meelest ei kasuta me seda ära.
Aga meil on ju vaja tarku inimesi. Kes seda demokraatlikku riiki siis juhib? See teeb mulle muret.
Kui Sa ei töötaks õpetajana, mida Sa teeksid siis?
Ma olen nii kaua õpetaja olnud, et isegi ei oska ette kujutada, mis ma siis teeksin.
Kui mõtlen oma hobidele, siis võib-olla oleksin kusagil giid või aednik. Mulle meeldivad aiatöö, loodus, uued kohad ja kultuurid.
Ütle üks mõttetera, mida tahaksid jagada!
Inimeseks ei sünnita, inimeseks kasvatakse.
Unistan ajast, mil kodu, kool ja ühiskond teevad koostööd, et kasvatada teistesse normaalselt suhtuvat inimest.
Kuidas Sa Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse tööle sattusid?
Oli aasta 1979, kui tulin siia kanti elama. Mul oli kool parasjagu lõpetatud ja vaja oli töökohta. Suvel tulin siia koolimajja direktor Kalju Terase juurde ja küsisin, kas tööd on pakkuda.
Ta oli väga õnnelik. Esiteks seetõttu, et ma ei vajanud korterit. Teiseks: enne mind oli siia kolmeks aastaks suunatud tööle praegune ajalooprofessor Mati Laur. Tema tahtis ära minna, et jätkata oma haridusteed ja tegeleda teadusega. Koolil oli uut õpetajat vaja. Nii ma siia sattusin ja siin ma olen.
Mida Sa praegu koolis teed?
Õpetan ikka ajalugu: 9., 10. ja 11. klassile. Nad on hästi toredad noored inimesed.
Praegu töötan osalise koormusega, see sobib mulle hästi. Varem olen õpetanud ka ühiskonnaõpetust, perekonnaõpetust, majandust… kõiksugu asju on olnud vaja õpetada. Isegi püsilillede kasvatamist koduaias valikainena.
Mis Sulle koolis rõõmu teeb?
Tegelikult koolis ongi päris palju rõõmu. Mul on mitmel korral olnud nii, et kodus ei ole väga hea olla, kuskilt valutab. Aga kui kooli tulen, siis on kõik unustatud.
Koolis on väga tore olla. Mulle meeldivad minu õpilased ja kolleegid. See on väga mõnus töökeskkond. See annab nii positiivset kui ka mõnikord negatiivset pinget. Negatiivsest tuleb lihtsalt üle saada.
Praegune ühiskond on pidetu – kõik on ainult täna. Mulle meeldib tuua paralleele ja selgitada õpilastele, et kõigel on juured. Kaasaja nähtuste põhjused asuvad minevikus. Ajalugu peaks teadma, et inimesed ja ühiskond ei teeks totraid vigu.
Mis Sulle muret teeb?
Ma proovin mitte muretseda. Aga vahetevahel tekib mure ka.
Kodus just lugesin Riho-Bruno Bramanise raamatut „Õhk riisiterade vahel“. See kirjeldab, kuidas nende pere elas aastaid Jaapanis. Mulle avaldas muljet see, et tema nelja-aastane poeg läks seal Euroopa kooli ja õppis kolme kuuga inglise keele ära. Tema tundis muret, et laps sonib magades inglise keeles. Aju töötleb magades informatsiooni, mida ta on saanud.
Mul on kahju, et lapsi ei tohi tagant sundida, et nad õpiksid ja arendaksid end. Noorus on nii hea aeg õppimiseks, laps omandab kõike nii kergelt. Minu meelest ei kasuta me seda ära.
Aga meil on ju vaja tarku inimesi. Kes seda demokraatlikku riiki siis juhib? See teeb mulle muret.
Kui Sa ei töötaks õpetajana, mida Sa teeksid siis?
Ma olen nii kaua õpetaja olnud, et isegi ei oska ette kujutada, mis ma siis teeksin.
Kui mõtlen oma hobidele, siis võib-olla oleksin kusagil giid või aednik. Mulle meeldivad aiatöö, loodus, uued kohad ja kultuurid.
Ütle üks mõttetera, mida tahaksid jagada!
Inimeseks ei sünnita, inimeseks kasvatakse.
Unistan ajast, mil kodu, kool ja ühiskond teevad koostööd, et kasvatada teistesse normaalselt suhtuvat inimest.
